Sisukord
Arvamus
Tänane leht
29.04.2015
Eesti Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Teedesse investeeritakse tänavu rohkem Palju õnne Tagakülg Kaitseministeerium kavandab uut harjutusala Indias lõppes laevakaitsjate kohtuasja arutelu Eesti ja Soome päästjad ei lenda Nepalisse Eesti lühiuudised Ööülikool esitles vanalinnas raamatut Kaks päeva NATO kübertulevahetust Majandus Majanduse lühiuudised Valitsus on eelarvestrateegia osas eri meelt EASi ootavad taas ees ümberkorraldused Välismaa Välismaa lühiuudised Matuste järel lahvatas Baltimore'is viha ja kaos Arvamus Postimees 1921. aastal: Kultuurkapitali asutamine ja siseministri vabandus Kõva sõna Tõnu Runnel: kuidas iseendilt mitte varastada Mart Raudsaar: Eesti päästepaat on väike Remo Holsmer: Excel ei muutu inimesest olulisemaks Katrin Tiidenberg: «Mida te siin tolknete, kas teil midagi kasulikku ei ole teha?!» Päeva karikatuur Juhtkiri: paadipõgenikud on ELi ühine mure Risto Berendson: vassimise meistriklass Kultuur Süda ei saa olla süüdi Kultuuriuudised Sport Spordi lühiuudised Kalev/Cramo ja Rapla klassivahe sai selgeks Kehvad ameeriklased teevad Mayweatherist ja Pacquiaost väga rikkad mehed Krestinov ja Rätsep lubavad tiitli nimel ägedat duelli Tartu Stratosfääris lõhkenud palli last kukkus Peipsisse teisel pool Eesti-Vene piiri Peeter Põllu juurde tulevad nimelised pingid Rängas õnnetuses hukkus ajaloolane Indrek Paavle Elegantse kunsti alustala Jõgevamaale Sadalasse kerkib hernehirmutiste park Fortum ühendab kogu Tartu ühte soojusvõrku Lõuna-Eesti männiokastest valmivad omanäolised seinapaneelid Fortuuna tänavas algas korrusmaja ehitus Meelelahutus Koomiks Sudoku

Katrin Tiidenberg: «Mida te siin tolknete, kas teil midagi kasulikku ei ole teha?!»

3 min lugemist
Katrin Tiidenbergi selfie. FOTO: Erakogu

Noorte kallal vingumine on vanade väljateenitud õigus, kas pole? Hallpead austa, kulupead kummarda. «Noorus on hukas» on ahhetusena nagu väike must kleit riidekapis – alati kasutatav.

Millenniumipõlvkonna (sündinud 1980ndatest 2000ndateni) kallal noritakse nii Eestis kui mujal regulaarselt ülepaisutatud enesehinnangu, tööalase laiskuse, kaua kodus elamise, lödipüksluse ja pehmonduse eest. Ikka ja jälle jõuab (sotsiaal)meediasse näägutavate keskealiste jõuetustundest tärganud tiraade sellest, milleni tänapäeva noored ei küüni.

Õnneks kogub rahvusvaheliselt aina enam jaksu noorsoouuringute valdkond, mille egiidi all läbiviidava töö tulemusena on meil ühiskonnana võimalik vastu vaielda normatiivsetesse äärmustesse langevatele hinnangutele ning mõista noorte elatud kogemusi konkreetses ajas ja ruumis. Selline süstemaatiline tähelepanu noortele kui eraldi sotsiaalsele grupile on vajalik, kuna viimastel kümnenditel on nii noorte elu kui nooreksolemine muutunud.

Paljusid vanemaealisi kannustabki enda noorpõlvemälestuste ja praeguste noorte vahel võrdlusi tegema see, et paljud elemendid on just nagu muutumatuna püsinud. Kool näeb välja samasugune, omavahelisi suhteid puudutavad ärevused ja lootusedki on laias laastus samad. Palju on aga drastiliselt muutunud – sotsiaalmeediast ja nutiseadmetest isegi olulisemad on ehk süvenev tarbimiskultuur, kasvanud konkurents piiratud ressurssidele ja üüratu vanematepoolne surve (eriti jõukamate gruppide seas).

Lapsepõlve ja täiskasvanukssaamise vaheline hall ala venib ning nooreks olemise tähendus noorte endi seas muutub. Tänased noored elavad maailmas, kus ühelt poolt on kõik võimalik – reisimine, õppimine, karjäärivalikud. Teisalt on sotsiaalsed tagatised varasemaga võrreldes pea olematud. Asjad, mis paljude praeguste vanemaealiste jaoks olid iseenesestmõistetavad, on praegu õnneliku juhuse ja raske rabelemise määrata. Noorte tööpuudus on enamikus Euroopa riikides rekordiliselt kõrge. Samas on noored kõige mobiilsem ühiskonnagrupp ja lahkuvad enim mujale õnne otsima. Eesti demograafilist struktuuri arvestades ei vaja ükski meie riigi tulevikust huvitatud inimene ilmselt noorte uurimise olulisuse osas üleliigset veenmist.

Noorte elusid kujundavates diskursustes on kõige valjemad lapsevanemate, õpetajate ja meedia hääled – noorte endi omad aga pea kuuldamatud. Noorsoouuringute kui valdkonna kreedoks ongi teha noorte kogemused lugupidaval, kuid avalikult kasulikul moel kuuldavaks. Aga kuidas? Milline on parim viis noorte elu, probleemide ja kogemuste mõistmiseks?

«Me oleme teel kutsekooli juurde, kus on palju käsipuid ja kus parkuuri harrastajad lubasid meile teisi tutvustada. Nemad lähevad ees ja meie kõnnime järel. Mul on märkmik, Marial ratas käekõrval ja Katja käes on Maria kolmjalg. Ühtäkki on meie ees kõrge piire. Parkuuriharrastajad hüppavad sellest sujuvalt üle, aga meie, uurijad, ei tea, mida teha. Kas peaks ringiga minema? «Ma pean üle ronima,» mõtlen ma ja ronin värisevate jalgadega, märkmik kõvasti rinnale pigistatud, üle piirde. Katja kolmjalg jääb piirdesse kinni.  Parkuuriharrastajad naeravad.»

Ülalolev on katkend Soome uurijate välitöömärkmetest, ja hea näide sellest, et oma eesmärgi täitmiseks peab noorsoouurija sisenema noorte maailma ning viima oma töö läbi viisil, mis ka noorte jaoks huvitav oleks. Ka värisevate jalgadega. Noored ei pea uurijale oma aega kinkima, uurija peab selle ära teenima. Praktiliselt tähendab see pidevat uute ja loominguliste, aga ka vanade ja sissetöötatud tehnikate katsetamist, komplekteerimist ja segamist. See tähendab ka eelarvamuste kõrvalejätmist uurimisteema valikul.

Selfid? Raudselt. 

Capoeira tants? Miks mitte?

Protestid ja häkkimine? Kindlasti.

Kui me tahame noortest aru saada, peame saama üle paljudest visalt kaduvatest stereotüüpidest selle kohta, mis on ja mis ei ole «päris teadus».

Aprillis ilmus Tallinna Ülikooli sotsioloogide, prof Airi-Alina Allaste ja Katrin Tiidenbergi toimetatud, 30 rahvusvahelise noorsoouurija töid koondav kogumik ««In Search of …»: New Methodological Approaches to Youth Research», mis keskendub viisidele, kuidas noorteni jõuda ja neist paremini aru saada.

Seotud lood
28.04.2015 30.04.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto