Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mati Pallasma: kelle taskust tuleb kütuseaktsiis?

Mati Pallasma FOTO: SCANPIX

Hulk inimesi meie väikeses riigis ei maksa kütuse eest ise ja seetõttu aktsiisitõus neid ei puudutagi, kirjutab insener Mati Pallasma.

On paratamatu, et teatud ameti- ja tööala esindajate puhul tekib seoses nende sagedaste ja pikkade ametisõitudega vajadus kompenseerida ametisõitude kütusekulu. Oleks elementaarne, et hüvitatakse ainult tööülesannete täitmiseks tehtud kulutused, kuid kuna sageli tehakse ameti- ja erasõite ühe ja sama sõidukiga, on kulutustel raske vahet teha ja keegi (riik, omanik) maksab kinni ka vähemalt osa kulutusi isiklikele sõitudele.

Kui tööandja ja -võtja on nii kokku leppinud, on asi jokk, isegi kui see tundub meile ebaõiglasena. Kindlasti pole aga normaalne, kui sellist, ühele kindlale isikule välja antud kütusekaarti (kuluhüvitist) kasutab keegi teine – olgu see teine kas või tema pere liige.   

Hiljuti selgus, et Eesti Raudtee juhile välja antud kütusekaart oli juba aastaid olnud perekondlikus kasutuses. Selle asemel, et selline lihtlabane vargus hukka mõista, hakati hoopis mõistatama, kas selline kaardikasutus oli paberil kokku lepitud või mitte. Muidu üsna asjalik Raivo Vare pahandas meediaga loo avalikkuse ette toomise eest ja teatas, et usaldab raudtee juhti ning küllap suuline luba kütusekaardi laiale ringile saatmiseks ikka antud oli. Peale Urve Palo väljaastumise polnud kuulda ühtki hukkamõistvat sõna teo enese kohta.

Vaevalt et tegemist on üksikjuhtumiga, küllap leidub seesuguseid tegelasi teisigi. Võimalik, et selline petuskeem on kõrgemas seltskonnas levinud laiemalt, kui keegi kahtlustadagi oskab, ja võimalik, et seepärast Vare suhtuski toimunusse nii rahulikult.

Kirjeldatud juhtum tuli meelde seoses suurt vastuseisu tekitanud kütuseaktsiisi tõstmise kavaga. Asi on selles, et suur hulk inimesi meie väikeses riigis ise kütuse eest ei maksa ja seetõttu aktsiisitõus neid ei puudutagi. Esmajärjekorras ei puuduta ei bensiini hind ega aktsiisi tõus neid, kes selle tõusu on kavandanud (juhtivpoliitikud). Samuti mitte neid, kes selle ettepaneku seaduseks muudavad (riigikogu), ega lõpuks ka neid, kes seaduse täide viivad (ministrid, ministeeriumitöötajad). Sõitku suvalise autoga ja ükskõik kui palju, kulutused makstakse ikka kinni.

Eestis on riigi- ja omavalitsusametnikke kokku 30 000 ringis, lisaks veel suurel hulgal kõiksugu presidente, esimehi ja keda kõike veel, kellest vähemalt osal kütusekulu mingil moel täielikult või osaliselt kompenseeritakse. Riigi (rahva) raha tõstetakse lihtsalt ühest taskust teise, vastavalt tasakaalus olevale riigieelarvele. Samuti kaetakse eraettevõtluses paljude juhtivtöötajate ja elualade esindajate kütusekulud ning kuigi see tundub esmapilgul tulevat ettevõtte kasumi või palkade arvelt, maksab selle kokkuvõttes kinni ikkagi tarbija.

Neid asjamehi, keda aktsiisitõus ei puuduta üldse või puudutab ainult osaliselt, on palju ning üldjuhul on nad kõrgema palgaga, kõrgematel kohtadel ja paremal elujärjel. Samas nn keskmine inimene, enamasti väiksema sissetulekuga, alla keskmise palga saaja, olgu ta tööline, maamees või pensionär, maksab kinni nii kütuse aktsiisitõusu oma kasutatud kütuselt kui ka osaliselt – maksude kaudu – koorekihi kasutatud kütuse koos aktsiisiga. Eriti kannatavad maapiirkondade ja väikelinnade elanikud, kes on sunnitud nii töö kui ka eluliste vajaduste tõttu rohkem sõitma.

Vägisi tikub pähe mõte, et kütuseaktsiisiga mängimine pole ainuüksi hoop tavainimese rahakoti pihta, vaid aktsiisitõusul on ka selgelt silma hakkav korruptsioonimaiguline tagapõhi. Eriti naljakalt ja küüniliselt mõjub kütuse kasutamise paheks nimetamine –  riigiisad ja koorekiht saavad «pahe» tasuta kätte, lihtrahvas aga peab selle eest maksma.

Seda arutlust võib tembeldada lapsikuks või võtta seda norimisena, kuid fakt on see, et kütuseaktsiisi mõju eri ühiskonnakihtidele nii otse kui ka muudele valdkondade kaudu erineb suuresti ning osale inimestele tehtavate soodustuste kaudu on see ka äärmiselt ebaõiglane.

Oleks aeg lõpuks mõista, et ainult aktsiisidega riiki ülal ei pea, pealegi on uute ja järsult tõusvate kaudsete maksudega reakodaniku niigi kõhna rahakoti tühjendamine lausa küüniline.

Ehk kuulaks lõpuks ometi spetsialiste ja opositsiooni ning teeks ära maksureformi ? Elu on näidanud, et raamatupidamisministrite filosoofia võib küll hoida riigieelarve enam-vähem tasakaalus, kuid inimestele see midagi head toonud pole.

04.05.2015 06.05.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto