Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Erkki Bahovski: terve inimene ei märka vaegliikuja probleeme

Erkki Bahovski FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Eelmisel sügisel protestisid Toompeal töövõimereformi vastu puudega inimesed. Vaatasin seda ja olin üpris jahmunud. Kuidas nad, st vaegliikujad, sinna üles said, mõtlesin.

Mõte ei tekkinud niisama. Mul on müopaatia, mis tähendab lihaste kärbumist, mis omakorda tähendab ajapikku vaegliikujaks muutumist. Igasugune trepp, üles-alla liikumine on keerulisem kui tervetel inimestel. Et aga mu töökoht asub Toompeal, tuleb minul see teekond ette võtta autoga. Muidu Toompeale ei saa – sinna ei lähe ühistransport, ei mingid liftid ega eskalaatorid või funikulöör. Ilmselt pidi puudega inimesed meeleavaldusele sõidutama buss.

Võtsin selle kirjatüki ette lootuses, et minu mure on äkki veel mõne teisegi inimese mure. Vaegliikujaid on veel ning treppidest peavad kuidagi üles või alla saama ka lastevankriga (vana)vanemad (olen olnud ka lastevankriga vanema rollis). Seiske näiteks lapsevankriga Vabaduse platsil näoga Vabadussamba suunas ja tehke endale ülesandeks Toompeale jõudmine. Olen olnud tunnistajaks ka juhtumile, kus kepiga proua ei läinud ühele üritusele, sest sinna ei viinud lifti.

Eelmise aasta lõpus avaldas Õhtuleht loo, kuidas liikumispuudega inimene vantsib lähimasse bussipeatusse karkudega kolm tundi. Selle kõrval on minu Toompea mure muidugi selline valge linnainimese peenutsemine. Aga kuidas saavad sellised asjad Eestis juhtuda?

Lihtne vastus on, et sellised asjad saavad juhtuda, sest meil on vähe sallivust. Meil oleks justkui tervete ühiskond, kus pole kohta pehmodele. Ma usun siiski, et tegelik vastus on veidi keerulisem.

Probleeme ei märgata

Et ma olen olnud ka tervem, võin öelda, milles probleem. Terve inimene lihtsalt ei märka vaegliikuja probleeme. Temale on kaks astet treppi nähtus, millele ta ei pea isegi mõtlema. Kas linnaliinibuss peatub otse kõnnitee serva juures või jääb seisma eemal (bussi sisenemise kõrgus suureneb), pole talle oluline. Nagu ka see, kas trepil on käsipuu või mitte.

Siit tulenebki teine probleem: puudega inimesed ja otsustajad ei suhtle omavahel. Terve inimene ei saagi end asetada puudega inimese maailma, sest ta ei oska seda. Kuid ühiskonnas peaksid olema mingid mehhanismid, mis looks suhtluse ühiskonna eri rühmade vahel. Tundub, et Eestis on need mehhanismid ikka veel puudulikud.

Muud moodi ei oska seletada, miks paljudes kohtades pole vaegliikujaile mõeldud. Või on mõeldud vähe. Vägagi iseloomulik on, et kuskile sissesaamiseks on olemas kaldteed ja käsipuud, aga juba sees olles on paar trepiastet, mis edasise liikumise ikkagi nullivad. Ei hakka siin konkreetseid kohti esile tõstma, sest muidu saavad Postimehe toimetus või mina hulgaliselt kirju, mis tõestavad, kuidas kõik on tohutult puudega inimeste abistamisse investeerinud.

Olgu siinseks erandiks Toompea, kus asuvad nii valitsus, riigikogu kui ka Keskerakonna kontor. Tean, tean – samal ajal kui mina kirjutan lugu vaegliikumisest, juhtus Edgar Savisaarega see, mis juhtus. Tegelikult tahtsin kirjutada selle loo juba enne valimisi, aga siis loobusin, sest kired olid niigi kõrgel. Edgar Savisaarele aga soovin paranemist.

Ajal, mil inimesed peavad maal kolm tundi karkudega komberdama, tundub kuidagi kohatu soovida Toompeale mingit funikulööri või eskalaatorit. Ent äkki tohib teha ettepaneku, et Toompealt sõidaks kasvõi korra tunnis läbi ühistransport? Väiksemate bussidena? Ma olen näinud sarnaseid busse vuramas näiteks Firenzes või Sienas, kus eriti kitsad tänavad, seega pole vanalinnas ühistranspordi kasutamine Euroopas mingi tabu. Tallinnas on vanalinnas sõitnud ka trammid. Aga ennekõike palun vaegliikujate kuulamist.

05.05.2015 07.05.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto