Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Gert Jostov: kes tahab olla vaene ja ebaseksikas? Eesti!

Gert Jostov FOTO: Erakogu

Hüüdlausega «Good girls go to heaven, bad girls go to Berlin!» («Head tüdrukud lähevad taevasse, halvad tüdrukud Berliini») tõusis Berliin Londoni ja Pariisi järel kolmandaks turismisihtlinnaks Euroopas, möödudes Roomast. Aastas ööbib Berliinis vähemalt ühe öö 27 miljonit inimest kogu maailmast.

Berliini turustajad on oskuslikult ära kasutanud enesekriitikat: Berliin on vaene, kuid seksikas. Nii julge avaldusega väljatulek nõuab tahet võita, edasi minna, vallutada. Kuna enamik seda ei julge ega viitsi, tiivustab pealehakkajaid edu. Kõrged sihid viivad sihile.

Millised on Eesti ja Tallinna suured eesmärgid? Mida me tahame saavutada? Uus igav Põhjamaa, mis kellelegi, isegi põhjamaalasele endale korda ei lähe? Tasuta ühistransport või astmeline tulumaks lahendab kõik meie probleemid?

Kõige rohkem vajab Eesti inimesi, palju ja korraga. Neid, kes tulevad külla. Neid, kes sünnitavad ja sünnivad. Neid, kellel on mujal halb, kuid kes näevad Eestis perspektiivi. Inimesed toovad kasvu, mida Eesti vajab. Suure ja võimsa. Pikka aega järjest. See on võimalik. Microsoft kasvas 15 aastast järjest üle 50 protsendi aastas – ükski analüütik ei uskunud, et see on ka järgneval aastal võimalik. Kuid ta tegi seda jälle. Ja jälle. Miks meie ei võiks teha? Kuni ei ole proovinud, ei oska me oma suutlikkust hinnata.

Tallinn võiks olla Euroopa esikümnes nii atraktiivse turismisihtkoha kui ka elupaigana. Selline koht, mida kadestatakse Prahas ja Vilniuses, Oslos ja Varssavis. Praegu oleme kadestaja rollis meie. Isegi kui elatustaseme vahe ei ole mäekõrgune, on see valdava osa elanikkonna jaoks piisavalt suur, et olla rahulolematu sellega, mis meil siin kodus on.

Meil ei ole 1997. aasta meeleolu, kus iga perekond tahtis endale ehitada uut ja tänapäevast kodu; meil ei ole 2007. aasta meeleolu, kus iga firma ihales moodsat kontorit. Ühiskond tervikuna ei raja teed tulevikku. Meil on hall argipäev, kus riik ehitab vaid superministeeriume ning rajab kummalistesse kohtadesse IT-agentuure. Asi ei ole ainult kinnisvaras. Asi on selles, et Eesti ühiskond ei usu oma kasvu ega ole motiveeritud selle nimel pingutama.

Eestit vaevab taandareng, kestlik kahanemine, millega pessimistid on juba leppinud. Mina sellega leppida ei taha. Õnnetust Berliinist (kuhu ükski mõistlik läänesakslane tööle minna ei tahtnud) on tänu tõsisele tööle saanud õnnelik ja armastatud Berliin. Veel 2007. aastal maksid Berliinis korterid vähem kui Tallinnas. Absurd? Jah.

Tallinna kujundi kaudu saame rääkida kogu Eestist. The Economist näitas hiljuti, kuidas põllumaa väärtuse osakaal SKTst on 300 aasta jooksul drastiliselt kahanenud (näiteriigid olid USA, Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa) ning linnades on kinnisvara väärtus hüppeliselt tõusnud. Trendi algus oli pärast Teist maailmasõda, kui paljud arusaamad väga kiiresti muutusid. Viimasel kümnel aastal on kasv olnud pöörane.

Kindlasti ei vaja Eesti linnriiki Tallinna, et edu saavutada, kuid Eesti ihaleb euroopalikku nüüdisaegse elu sümbolit, mis on eeskujuks ka Helsingile. Kui seada liiga väikesed eesmärgid, ei saavuta me midagi. Kui keegi kümme aastat tagasi oleks väitnud, et Berliinist saab peagi atraktiivsem turismisihtkoht kui Rooma, oleks ta suure häälega välja naerdud.

Baltimaade puhul on hämmastav, et me ei ole suutnud ühiselt midagi suurt ja olulist korda saata, kuigi meil ühine raha, sarnane kuvand ning paljud suurfirmad vaatlevad meid ühe turuna. Me ei ole suutnud ennast Euroopas tõsise jõuna näidata. Võibolla suudaksime, kui oleksime vihasemad konkurendid. Paraku on Eesti ettevõtja loobunud unistusest vallutada Läti-Leedu turg. Me ei mõtle enam, et nad on meist kaks-kolm aastat taga. Leedulased on meist juba ees.

Kui jaapanlase või ameeriklase käest kümme aastat tagasi küsiti, kas ta on Euroopas käinud, siis haritud inimene vastas midagi sellest: «Londonis ja Roomas olen käinud, Pariisi plaanin minna.» Linnade järjekord ei ole seejuures oluline. Nüüd on selles nimistus ka Berliin. Kõige tigedamad võistlejad loovad turgu ning turustavad üksteist. Riia edu on meie edu, Riia kadu on meie kadu.

Linna/riigi atraktiivsus on otseselt seotud turismiga (vaatamisväärsused) ning äriga. Raha liigub ainult seal, kus on inimesi ja neid tuleb üha juurde ning kuhu põhjust minna ja/või kus olla. Eesti võiks leida suure narratiivi, kui me suudaksime vastata küsimusele, miks siia tulla ja siin olla. Hetkel mulle head vastust, mis oleks ühiskonnas üheselt aktsepteeritud, meelde ei tule. Welcome to Estonia? So what?

Võibolla on ka nii, et Eestis ongi väga tore olla ja elada, kuid keegi ei tea seda – peale meie. Kasvule suunatud programmi on vaja. President Toomas Hendrik Ilves ütles, et «oluline on inimeste kindlustunne, et Eestis on mõtet ehitada, unistada ja tuleviku nimel pingutada». Suurema osa rahva meelest praegu ehitada pole mõtet, pole mõtet unistadagi ega tuleviku nimel pingutada. Tõeline rahvajuht suudab meile selle mõtte anda – ehtida, unistada ja pingutada.

09.05.2015 12.05.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto