L, 3.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ivan Tšonkini kannatused Seal Kus Vaja

Hendrik Alla
, toimetaja
Ivan Tšonkini kannatused Seal Kus Vaja
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: SCANPIX

Pärast Tšonkini seikluste esimese raamatu (ilmus eelmise aasta suvel) lõpetamist olin nagu laps jõuluõhtu ootel: andke nüüd ruttu järgmine. Triloogia teine raamat pole esimesest ei parem ega halvem, vaid hoopis teistsuguse tonaalsusega.

Tšonkini esimene osa kirjeldas armas-lollakat Vene külaelu ja ükskõik, kui tobedaid karikatuurseid tüüpe autor lugeja ajukangale ei joonistanud, oli tunda, et ta tegelikult armastab neid. Teise osa sündmustik kolib külast Dolgovi linnakesse ja Tšonkinit ennast kohtame seal üsna vähe. Tema istub türmis Seal Kus Vaja.

Läbi Tšonkini kaasuse ja tema kaasa Njura pingutuste mehega kokku saada avab Voinovitš galerii igasugustest nõukogude tegelinskitest. Kõigepealt muidugi jäledikud Sealt Kust Vajast ehk julgeolekust. Siis rajoonikomitee sekretärid, ajalehetoimetajad, prokurörid ja kõikvõimalikud muud funktsionäärid. Sadistid, tohmanid, alkohoolikud, tallalakkujad, karjeristid hulbivad ringi väärastunud nõukogude tegelikkuse limases soustis. (Kas «väärastunud nõukogude tegelikkus» on tautoloogia? Voinovitši lugedes ei jää mingit kahtlus, et jah.)

Tagasi üles