K, 29.06.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sõja lõpp lahutas pere

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Sõja lõpp lahutas pere
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Riigikogu vanim liige Rein Ratas sai seitsmeaastaseks päeval, mil Euroopas lõppes Teine maailmasõda. Väikse poisi mällu talletus Pärnu külje all Allika talus veedetud viimasest sõja-aastast nii seiklusi kui ka traagikat.

Rein Ratas, riigikogu vanim liige, kes saab täna 77, mäletab tänini selgelt toda poisikesepõlve maguskanget maitset, mis hakkas kuidagi eriti hästi hammaste külge. Poolõde Senta, temast tosin aastat vanem, oli saanud sõja ajal tööd Pärnu haiglas. Ja kord, kui ta sealt koju tuli – nad elasid Häädemeeste lähistel Krundikülas, Pärnust umbes 40 kilomeetrit lõunasse –, tõi Senta kaasa vedrukorgiga pudeli. Pudelis oli limonaad.

See oli esimene limonaad kuueaastase Reinu elus. Oli 1944. aasta suvi.

Kaks-kolm kuud hiljem, suve lõpul, kui sakslased peale tungiva Punaarmee eest üle Eestimaa taganesid, oli Senta taas Pärnus tööl. Ent tookord, kui ta kodu poole sõitis, juhtus midagi sellist, mis, nagu lausub nüüd Rein Ratas – Tallinna endise linnapea ja Keskerakonna ühe liidri Jüri Ratase isa –, ilmestab toonase suure sõja traagikat.

Sõdurid lähevad lauluga

Rataste pere elas seitsme ja poole hektari suuruses Allika talus Kadaka oja lähistel. See on looduslikult kaunis kant. Mereni jääb sealt vähem kui kilomeeter. Kui mere poolt üle rannaniidu astuma hakata, jõuab peagi kitsale maaribale, kus põhja-lõuna suunas laiuvad põllud ja heinamaad. Seejärel, sammunud sadakond meetrit läbi männimetsa, tuleb ületada Tallinna-Riia postimaantee, millest teisel pool kõrgub luitemännik, mis kulgeb Pärnu alt Raekülast Läti pealinna taha välja.

Tolle imelise männiku ja Kadaka oja põhjakalda vahelises nurgas elaski Rataste pere – isa Feodor, tollal 43, koos tosin aastat noorema naise Erna ja poja Reinu ning oma kolme tütrega esimesest abielust –, kui sõja lõppvaatus Eestimaal nende silme eest mööda rullus. Feodori esimene abikaasa Ludmilla oli surnud neli aastat enne sõja algust kopsutiisikusse. «Isa ütles hiljem,» meenutab Rein Ratas, «et Eesti ajal oli kõik hea, välja arvatud juhul, kui arsti juurde läksid – siis pidi rahakott koormapuuga seljas olema.»

Rein Ratas mäletab, kuidas ta istus 1944. aasta kuumal hilissuvel kruusakattega postitee ääres ning vaatas huviga, mis moodi Saksa kolonn peaaegu katkematu voorina Pärnust Riia poole kulges. Minejate kiirus, oletab ta, polnud suurem kui 30 kilomeetrit tunnis. Ühel veoauto järel veetaval suurtükil oli ratas alt ära tulnud ning selle asemele kinnitatud jäme palk, millest pool oli vastu maad lohisedes juba ära kulunud. Veokite kastid olid täis nii Saksa sõdureid kui erariides inimesi. Mõned sõdurid istusid koguni kabiini katusel. Aga enim jahmatas väikest Reinu see, et sõdurid muudkui laulsid ja laulsid, suured laululehed käes.

«Isa, mispärast nad laulavad?» küsis ta.

«Neil on hea meel, et nad saavad koju.»

Mõni päev hiljem tabas Saksa kolonni jälginud isa Feodorit ilmselt elu valusaim üllatus.

Uus naine majas

Feodor oli saanud elu karmi poolt näha juba siis, kui oli olnud kõigest seitsmene. See juhtus 1908. aastal, kui tema ema Emilia ja isa Jüri – ehk Rein Ratase vanaema ja vanaisa – käisid hobusega Pärnus kohalikule poele kaupa toomas. Tagasiteel tungisid neile Raeküla metsa vahel kallale röövlid. Jürile löödi pähe. Kuna Emilia tõstis kõva häälega hädakisa, jooksid röövlid minema.

Emilia sõidutas vigastatud abikaasa Pärnu haiglasse, kuid arstidel ei õnnestunud tema elu päästa. Emilia kasvatas üksinda üles kolm poega ja pisitütre, kes toona oli kõigest aastane. Selleks et emal kergem oleks, käis Feodor, kolmest vennast vanuse poolest keskmine, juba seitsmeselt suviti Mulgimaale karjapoisiks ning teenis seal hiljemgi elatist sulasena.

Teise ilmasõja eelseil aastail, pärast abikaasa Ludmilla surma, oli loogiline, et kolme alaealise tütre ja majapidamisega hakkama saamiseks pidi Feodor leidma uue naise. Ta silm jäi pidama Ernal, Pärnu linavabriku töölisel, kes kandis kaunist omanäolist perenime Armoand. Tõenäoliselt aitas nende tutvumisele kaasa tõsiasi, et Erna ja Ludmilla olid teineteist tundnud Pärnu Saalemi koguduse kaudu.

Pere toitmine jäi mõistagi isa Feodori kanda. Neil oli talus üks-kaks lehma ja neli-viis lammast, igal aastal tapeti üks siga. Põllumaal kasvasid kartul, rukis, oder ja suvinisu. Lisaks oli Feodoril lamedapõhjaline paat, mida kutsuti nääguks – sellega sai merel kalastamas käia.

Ja ühel kuumal 1944. aasta septembripäeval, kui Saksa voorid liikusid mootorite mürinal Riia suunas, seisiski Feodor maantee ääres ning ootas parajat hetke, et sõidukite vahelt läbi lipsata. Ta oli otsustanud kalale minna. Ta ootas ja ootas, aga paslikku võimalust, mil masinate vahelt läbi tormata, ei tekkinud ega tekkinud. Üks veoauto liikus teises kinni.

Siis, ühtäkki, nägi Feodor, et ühel veoautol, mis ei erinenud millegi poolest teistest, ajas end kastis järsku jalgele tütarlaps. Püsti saanud, vaatas ta Feodorile otsa ja hüüdis, ilma mingi sissejuhatuseta: «Isa, ma lähen ära Saksamaale!»

See oli kõik. Kolonn liikus katkematult edasi. Juba vuras Feodorist mööda järgmine veoauto. Ja siis järgmine.

Rein Ratas mäletab, et koju jõudes isa nuttis.

Too oli olnud viimane kord, kui ta nägi vanemat tütart Sentat.

Kaks aastat varem oli Feodor koos abikaasa Ernaga kaotanud pere noorima lapse: Enn oli surnud kõigest mõni nädal pärast sündimist. Tal tekkis kummaline lööve, mille vastu sõja ajal polnud arstiabi saada.

Ometi oli saatusel Feodorile veel kolmaski kaotus varuks.

Soldat haarab noa

Tollased sõjalõpu põgenemised on jätnud Rein Ratase mällu pigem seikluslikud muljed. Näiteks selle, kuidas nende tallu ilmus teine hobune, kes sai nimeks Tolmik. Keegi põgenikest oli selle lihtsalt tema isale jätnud. Tolmik oli väärt «sõjasaak», sest pere senine hobune Hall oli juba vana ja väsinud.

Aga kohe tekkis ka probleem. «Vene sõjaväelased olid hobuste peale maiad ja tahtsid neid ära võtta,» meenutab Ratas. «Isa otsustas siis, et peidab Tolmiku kopli sügavusse, kust teda ei nähtaks, ja pani vana Halli nähtavale. Venelased vaatasid, et sellega ei ole midagi teha.» Nii jäid alles perele mõlemad hobused.

Pärast seda, mäletab Ratas, kui Saksa kolonn oli viimaks täies pikkuses möödunud, saabus päevaks ajaks suur-suur vaikus. Kuskilt ei kostnud ühtki mürinat. Aga juba päev hiljem veeres nende maja lähistelt roomikute kolisedes mööda kaks Punaarmee tanketti. Tõenäoliselt luuremasinad, oletab Ratas. Järgnes veel tunnike vaikust – ja siis tulid pikas reas Punaarmee lahingumasinad. Väike Rein pani tähele, et kui Saksa vooris liikus palju külgkorviga mootorrattaid, siis Nõukogude vägede koosseisus ei olnud neid üldse.

Punaarmee juures hakkas silma muudki eripärast. Näiteks võtsid nad sildade remondiks mände maha inimese naba kõrguselt – nii oli mugavam saagida –, mitte põhimõttel, nagu kohalikel tavaks, et kännu kõrguseks ei tohi jääda rohkem kui kolmandik tüve läbimõõdust. Samuti jäi punaarmeelastest maha arukalt kolmveerandliitriseid konservipurke, mida Krundiküla poisikesed üksteise võidu korjasid. Reinu poolõdede vanaisa Mart – ehk Allika Papa, nagu kõik teda Allika talu nime järgi kutsusid –, osav tisler, tinutas purkidele sangad külge. «Neist said ilusad topsid,» kiidab Rein Ratas.

Ühe Punaarmee sõduri käest sai väike Rein aga kõvasti võtta. Tema liivakast asus majaukse kõrval ning seal lebas hulk lennukeid ja laevu, mida Allika Papa oli talle meisterdanud. Üks vanem soldat, hästi pikkade vuntsidega, mäletab Rein Ratas, oli võtnud liivakastist ühe tema lennuki ning hakanud temaga kõval häälel riidlema. Mida ta ütles, sellest väikemees muidugi aru ei saanud, aga soldati toon rääkis iseenda eest. Igatahes tegi ta poisile piltlikult põhjani selgeks, mida ta öelda tahtis. Ta võttis taskust noa ja kraapis mängulennukilt haakristi maha. Seejärel võttis ta punase pliiatsi – Ratas ei suuda siiani meenutada, kust ta selle välja võlus – ning joonistas haakristi asemele punase viisnurga.

«Siis sain aru,» lausub Ratas, «et Saksa aeg on möödas.»

Tema ainus lahingumälestus jääb 1944. aasta septembri lõppu, kui punaarmeelased märkasid Pärnu lahel Saksa sõjalaeva ning hakkasid seda kuulipildujast tulistama. Sakslased andsid mõistagi vastutuld. Ühe talu mullikas sai mürsukildudest surma. Väike Rein oli tollal karjas ning varjus kivikeldri seina taha. Suur Rein ei mäleta tagantjärele, et tal tookord hirm oleks olnud.

Poiss läheb kaotsi

Saksa aja minek ja Nõukogude aja tulek tekitas inimestes nii hirme kui lootusi. Ratas mäletab kodukandi meest, kes oli enne Punaarmee saabumist naisele öelnud, et katsugu too rukkipeksuga ise hakkama saada, sest tema peab koos pojaga mõneks ajaks lahkuma. Ta oli lubanud kolme kuu pärast tagasi tulla. Ta oli nimelt uskunud, et inglased ja ameeriklased tulevad pärast sakslaste lahkumist eestlastele appi Eesti riiki taastama.

Samuti mäletab Ratas, kuidas naabrinaine, keda hüüti Kessu Manniks, lootis sõja lõppedes, et tema abikaasa Julius, kes oli teeninud Saksa sõjaväes ja Pihkva taga venelaste kätte vangi langenud, pääseb viimaks tagasi koju. Kolm väikest poissi ootasid ju üles kasvatamist. Mann lootis mehe naasmist isegi siis, kui üks endine sõjavang talle rääkis, et Julius oli vangistuses surnud.

Julius ei tulnud enam kunagi koju tagasi. Kessu Mann kasvatas kolm poissi üksinda üles.

Sõja lõpupäeval, 9. mail 1945, sai Rein seitsmeseks. Kuid ei juhtunud tol päeval midagi eriti meeldejäävat. Ema ja isa laulsid ta hommikul üles. Hommikusöögiks tegi ema – seda Ratas enam täpselt ei mäleta – kas pannkooke või mannaputru. Jah, mannapuder oli toona delikatess. Pärastlõunal tulid kõrvaltalust külla Kessu Manni kolm poega, Kessu-poisid, ja tõid kaasa ema tehtud küpsetise. Ei mingeid kingitusi. Ei kringlit, torti ega küünlaid. Oli ju sõjaaja lõpp.

Kummatigi jõudis Rein Rataski käia sõjateed.

1945. aasta kevadel, sirelite õitsemise aegu, jõudis koduteel olnud Eesti laskurkorpus pärast lahinguid Kuramaal Krundiküla kanti. Mehed marssisid öösel, kui oli jahedam, ning puhkasid päeval. Rein Ratas mäletab, et üks ohvitseridest oli tulnud tema isalt küsima, kas nad võivad nende talu külje all kanarbikumännikus laagri üles lüüa ja paigutada staabi taluhoone suurde tuppa. «Jah, palun väga,» oli isa vastanud.

«Käisin siis ukse vahelt piilumas, kuidas staabiohvitserid puhkavad,» tunnistab Ratas.

Vaevalt seitsmene, nagu ta oli, veetis väike Rein enamiku päevast siiski männikus ja sai sõbraks nii mõnegi korpusemehega. Nood andsid talle suppi. Koos nondega põõnas ta püstipandud telgis. Seljas olid tal tädipojalt saadud tunked. «Küll oli tore olla!» kiidab Rein Ratas veel praegugi, magus naeratus näol.

Õhtupoolikul asutasid korpusemehed minekule. Nad võtsid suuna Pärnu poole. Väike Rein otsustas kaasa marssida. Sõjamehed võtsid üles laulu «Saa vabaks, Eesti meri, saa vabaks, Eesti pind!». Rein üritas kaasa laulda.

«Kui marsitud sai kaks kilomeetrit,» mäletab ta, «tuli katastroof: kallis ema oli jõudnud mulle järele ja tõmbas mind rivist välja.» Ema nuttis, et poeg on kadunud. Liiati oli ta kaheksandat kuud rase. (Pooleteise kuu pärast sündis tütar Ruth.)

«Seal lõppes minu sõjatee,» nendib Rein Ratas.

Põgenemine kalalaeval

Tema vanem poolõde Senta, nagu hiljem selgus, jõudiski Saksamaale. Sealt liikus ta edasi Taani, kus elas lühikest aega Kopenhaagenis, ning seadis end lõpuks sisse Rootsis Göteborgis, kus tal sündis viis last ja kus ta töötas ülejäänud elu kuullaagritehases. Metsavahist isa Feodor suri 1968. aastal 67-aastasena ega saanudki tütart pärast 1944. aasta suvel toimunud põgenemist näha.

Ent ka Feodori noorimal tütrel Ellil oli varuks ootamatu käik – seda juba nõukogude ajal. Ta munsterdas end kokaks Leedus Klaipedas baseerunud Eesti traallaevastiku mootorlaevale Merituul. Merituule meeskonnal olid aga hoopis teised plaanid kui kala püüda. Laev põgenes hilissügisel Gotlandile. Loomulikult ei iitsatanud Elli sellest kavatsusest isale poole sõnagagi, kui ta mõni kuu enne pagemist, madrusevorm seljas, kodus käimas oli.

Sellegipoolest kutsus KBG Feodori mitu korda Pärnusse ülekuulamisele, sest keegi oli kaevanud, et ta olevat tütre nimme laevale saatnud, et too välismaale plehku saaks panna.

Rahva hulgas liikus jutt, et Merituul sattus miini otsa ja hukkus. Peagi aga mõistis kohus kõigile põgenikele tagaselja karistuseks 25+5 aastat. Laeva meeskonda kuulus teiste seas Tõstamaa mees Eduard Haas, kellest hiljem sai Elli abikaasa.

Noorima kasuõe Elli pagemise tagajärgi sai ka Rein Ratas aastaid hiljem oma nahal tunda. Ta pääses sellega seoses koguni Noorte Hääle veergudele. Ratas oli astunud 1957. aastal põllumajandusakadeemia (EPA) metsandusteaduskonda, kuid teise kursuse tudengina heideti ta kõrgkoolist välja. Otsus kõlas: eksmatrikuleerida mõningate oluliste elulooliste andmete varjamise pärast.

Ta polnud EPAsse astudes elulooankeeti kirja pannud, et poolõde oli Nõukogude Liidust jalga lasknud.

Märksõnad
Tagasi üles