Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Peeter Langovitsi tagasivaade: Igavese tuleta pronkssõdur

Pronkssõdur Tõnismäel. 9. mai 1995. FOTO: Peeter Langovits
Tellijale Tellijale

9. mail 1995 tähistati Punasel väljakul suurejooneliselt Suures Isamaasõjas saavutatud võidust 50 aasta möödumist. Balti riikide ja Poola riigijuhid ei pidanud vastuvõetavaks viibida Moskvas pidustustel. 8. mail Pariisis Teise maailmasõja lõppemise 50. aastapäeva mälestustseremoonial olnud Lennart Meri oli veendunud – põhimõtetega ei kaubelda.

Tallinnas oldi aastaid sel päeval kogunetud pronkssõduri juurde, kultuslikku kohta Tõnismäel, kus okupatsiooniajal anti sõdurivannet, astuti pioneeriks või komsomoliks. Siin käisid pruutpaarid, ning pioneerid auvalves. Pärast Eesti iseseisvumist objekti vastu huvi vähenes, kuid kiiresti kruviti uuesti tuurid üles ning Tõnismägi oli kujunemas kohaks, kus põrkusid erinevad maailmavaated, eriti enne 9. mai saabumist. Ikka poliitilistel eesmärkidel, et põlistada Nõukogude vägede poolt Eesti okupeerimist. Pronkssõdurist oli saanud okupatsioonisümbol. Seda mõistsid mõlemad pooled ning midagi tuli ette võtta. Peaminister Mart Laar tegi linnale 1994. aasta sügisel ettepaneku leida pronkssõdurile sobivam koht, kuid muinsuskaitseamet soovis monumendi kui kultuurimälestise seal säilitada. Linn asus selle ümbrust ümber kujundama.

08.05.2015 11.05.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto