Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Suurbritannia valimiste kokkuvõte

Viis aastat veel

Erutust oli Suurbritannia parlamendivalimiste eel rohkem, kui asi väärt. Kiibitsejad ennustasid tasavägist võitlust; töölisparteilaste hinges püsis viimase hetkeni põnevus: äkki õnnestub?

Ei õnnestunud. Eile pärastlõunaks oli konservatiividel 327 kohta – piisav, et saavutada 650-liikmelises alamkojas absoluutne enamus. Just nii, nagu brittidele traditsiooniliselt meeldib ja ajalooliselt tavaks: üks partei, mis otsustab ja teeb. Ei mingeid tüütuid koalitsiooniläbirääkimisi ega lehmakauplemist. 

Mitmed oma hääle nimelt tooridele andnud londonlased ütlesid otse: neil on konservatiivide vastu lihtsalt suurem usaldus. Nii mõnegi Euroopa riigiga võrreldes on brittide majandus suisa õitsvas seisus. Euroliidu riikide keskmine töötus oli mullu novembris kümme protsenti, Suurbritannias 5,5 protsenti. Võrdluseks: edetabeli tipus troonis Kreeka ligi veerandiga kogu oma tööealisest rahvast.

Teine sageli kõlanud argument: enne tuleb tekitada jõukus ja alles siis vaatame, kas on midagi jagada. Rääkimata hirmust, et leiboristid hakkaks majandust vedavatelt rikastelt liigselt makse koorima… 

Tundub, et leiboristide rünnakud ja jutud kasvavast sotsiaalsest ebavõrdsusest kõlasid seekord kurtidele kõrvadele.

«Should we stay or should we go?»*

David Cameron lubas enne valimisi suure suuga referendumit Euroopa Liitu jäämise üle. Kui mitte varem, siis 2017. aastal.

Ilmselt tabas peaminister valitsevat arusaama: Nigel Farage ja tema Iseseisvuspartei (UKIP) olid teinud euroskepsisest oma leivanumbri; miks siis mitte ise kätt proovida ja mõni hääl oma äärmuslastelt konkurentidelt ära näpata. Kuigi nagu britid ise räägivad: tooride seas on alati leidunud väike seltskond, kelle nägemus Suurbritannia hiilgavast tulevikust seisneb äralõigatuses Mandri-Euroopast.

Nüüd ei saa peaminister enam oma sõnu süüa. Isegi siis, kui ta südamepõhjas pole lahkulöömise kõige kirglikum pooldaja. Lõpuks on ju britid kogenud väljapressijad: andku Brüssel ja Angela Merkel soodsamad tingimused, muidu paneme ajama. Vähem immigrante ja rohkem raha. Kui nüüd tulebki mõni järeleandmine – tõenäoliselt pigem PR-trikk kui midagi sisulist –, saab Cameron kodumaise publiku ees kangelast mängida: näete, mina võitlen meie huvide eest!

* Parafraas briti punkansambli The Clash hitist.

Šotimaad esindab nüüd nende parte

Šoti rahvuspartei tegi vägeva tulemuse – 56 kohalikust saadaolevast 59 mandaadist napsasid oma liidri Nicola Sturgeoni juhtimisel just nemad. Leiboristid, toorid ja liberaalid said igaüks oma tüki riismeist. 

Traditsiooniliselt vasemale kippuva meelsusega piirkonnas oli see eriti suur löök leiboristidele. Teiselt poolt näitab tulemus, et pole need šotlased ühti nii maha rahunenud. Kuigi mullusel iseseisvusreferendumil tahtis rahvas jätkata vanaviisi, ei kavatsegi nad järgida põhimõtet vait olla ja edasi teenida.

«Täna õhtul hakkab möirgama üks lõvi. See on Šotimaa lõvi ja ta teeb seda nii häälekalt, et mitte ükski valitsus ei suuda teda ignoreerida,» juubeldas valimisõhtul erakonna endine juht Alex Salmond. 

Teemasid, mille pärast brittidega kana kitkuda, šotlastel jagub: alustades suurematest sotsiaaltoetustest kuni nõudmiseni, et nood koristaksid kohalikest vetest oma tuumaallveelaevad. Ei maksa keskusel enam endist allaheitlikkust oodata. 

Purunenud lootused

Leiboristid põrusid täiega. Loodetud valimisvõidust jäi asi kaugele – 230 kohta eileõhtustel andmetel on enamusest oi kui kaugel. Juba tagasiastunud parteijuhi Ed Milibandi klassivõitluse hõnguga retoorika ei kõnetanud rahvast. Kust võtta raha ja kes loob töökohad, olid skeptikute põhiküsimused Londoni tänavatel. Mured, millele Miliband ei osanud veenvalt vastata. 

Väikese venna saatus

Tulemusega ei saa rahule jääda ka liberaaldemokraadid – nendegi juht Nick Clegg pani avalduse lauale.

Lahkuvas, üle tüki aja moodustatud koalitsioonivalitsuses konservatiividega koos olnud liberaalid on muutunud paljude valijate silmis tooride puudliteks. Eriti hästi mäletavad noored inimesed Cleggi kunagist lubadust mitte mingi hinna õppemakse tõsta – lubadust, mida ei peetud.

Palju kisa, vähe villa

Kogu meedia kihas Iseseisvuspartei juhi Nigel Farage’i värvikatest väljaütlemistest stiilis «immigrandid on süüdi, et meie linnades on ummikud».

Mahlakaid tsitaate ja ähvardusi tuli parteijuhilt külluses. Mida ei tulnud, oli valimisedu. Närune üksainus koht kogu kisa kiuste näitab, et pole need britid nii ullikesed midagi. Ei usalda oma saatust igasuguste kätte.

08.05.2015 11.05.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto