Sisukord
Kultuur
Postimees
11.05.2015
Eesti Palju õnne Dilbert Viimane veerg Horoskoop Motohooaeg avati Pärnus paraadiga Eesti lühiuudised 1105esikas FSBd võitnud Vene advokaat: Kohvri juhtum pole lihtne Ksülitooli ja sorbitooli mõju ei tasu üle hinnata Eva Teppo: kõige alus on armastus Aasta eurooplaseks valiti tänavu Siim Kallas Inkassofirmad tülitavad inspektsiooni hinnangul võlgnike lähedasi ebaseaduslikult Fond tahab tagada abi kõigile vähiravi vajajatele Male Kaitsevägi korraldab ajaloo suurimad lahinglaskmised Mälumäng Majandus Majanduse lühiuudised Piiramatu internet tekitab inimestes segadust Majandusteadlane: Venemaa on fundamentaalselt nõrk riik Välismaa Paraad näitas Putini isoleeritust Gülen hoiab Türgi mulda, aga tagasi koju ei tule Islamiorganisatsioon end salapäraseks ei pea Suurteks pragudeks saanud poliitilised mõrad algasid ammu Välismaa lühiuudised Põgenikekvoodi plaani saadab kriitika Arvamus Ahto Lobjakas: vana hea Albion Gert Jostov: kes tahab olla vaene ja ebaseksikas? Eesti! Lugejate kirjad Juhtkiri: võidupäeva sumenemise poole Evelyn Kaldoja: kes kardab gülenisti? Postimees 1933. aastal: lõpp laste paigutamisele muulaste koolidesse Ramon Loik: migratsioonikriisis pannakse proovile Euroopa turvalisus Kultuur Andrei Makarevitš: mind sõjatehnika ei huvita, olen kunstnik Muuseumiööl on avatud 155 muuseumi Sport Koondis alustas kontrollmänge võiduga Hollandi üle Rosberg võitis Barcelonas ja vähendas Hamiltoniga vahet Spordi lühiuudised Levadial südamerahu ja meeldivad pinged Sõudjate paadid ei liigu, muutused taas ukse ees Põnevaid mänge jagub, aga soosikute ring jääb samaks Purjetamine valmistab lapsi ja noori (töö)eluks ette Tartu Nõo elanik Maimu Piir saab täna 101-aastaseks Suur sall katab viie lapse ema õlgu Eestlaste rajarekord paranes Roosi remont teeb naabertänavaile liiga Kas silla alla maalitud Putini käskis värviga katta kaitsepolitsei? Terane uurija hoiab end vormis mälumänguga Meelelahutus Koomiks Sudoku

Andrei Makarevitš: mind sõjatehnika ei huvita, olen kunstnik

5 min lugemist
Ansambli „Mašina vremeni” liider Andrei Makarevitš ei usu, et Venemaa president kunagi tema arvamust kuulama hakkab. „Venemaal pole riigivõim kunagi kultuuritegelasi usaldanud,” seletab muusik. Foto: Mihhail Kolossok FOTO: Mihhail Kolossok

Tuntud vene muusik, ansambli Mašina Vremeni peategelane Andrei Makarevitš käis hiljuti Tartus, kus esines filosoofiatudengite ja kirjandussõprade ees festivalil Prima Vista. Ajasime juttu vahetult enne 9. mail Moskvas korraldatavaid pidulikke üritusi ja mõistagi algas jutuajamine küsimusega, mis tunnetega muusik neid üritusi oma kodulinnas ootab.

Kas olete 9. mail Moskvas?

Ma olen tagasi Moskvas just 9. mail, jah.

Kas on plaanis Punasele väljakule paraadi vaatama minna?

Ei, ma ei lähe paraadi vaatama. Mind sõjatehnika ei huvita.

Mida siis teie arvates tegema peab? See on ju paljude dilemma: kuidas 9. maid Moskvas veeta.

Ma automaatselt jälgin neid üritusi kui kunstnik. Vaatan, kuidas massiüritused on korraldatud.

Teete analüüsi?

Mu pea ise analüüsib. Reeglina näen kohutavaid asju. Need inimesed arvavad, et mida rohkem linte, seda ilusam. Nad eksivad, sest neil puudub haridus.

Ehk teie esteetiline tunne saab kannatada?

Ma hoolin oma esteetilistest tunnetest, mistõttu ei kavatse neid üritusi vaadata.

Mida siis Moskvas 9. mail vaatama peab?

Ei tea. Loomaaias võib käia. Lenini mägedel jalutada. Aga seal on vist samuti kõik kollasetriibuline. Õnneks ma elan linnast väljas. Loodan, et ilm on sel päeval hea.

Kas hakkate siis grillima?

Miks kohe grillima? Võib näiteks raamatut lugeda. See on ju kasulik tegevus.

Miks te ei viitsi enam poliitikast rääkida?

Mul on sellest kõrini. Viimasel ajal üritan oma jõudu mitte raisata asjadele, mis minust ei sõltu. Mul on palju asju, mis minust sõltuvad – need on tähtsamad.

Te vist ei taha küsimusele otseselt vastata.

See ongi mu otsene vastus. Ma ei saa presidendile öelda, et ta teeks midagi, ta ju ei hakka midagi tegema. Minu arvamus ei huvita teda. Aga ma ei väida, et mu järeldused on puhtobjektiivsed; kui keegi soovib midagi arutada, anda oma maailmapildile selgitusi, siis mul oleks ainult huvitavam elada.

Mida teile rohkem meeldib teha, kas kuulata, vaielda või rääkida?

Mul on hea meel vestelda mõtleva inimesega. Vaidluste põhjus on, et inimesed saavad ühest või teisest mõistest aru väga erinevalt. Kui inimese käest küsida, mis on ilu, milline oleks tema vastus? Kuidas saab kiiresti sellele küsimusele vastata? Tõepoolest, meil pole ühtset vastust – seda enam, et venekeelsetes sõnastikes sõna «krasota» («ilu») vahel polegi. Näiteks Vladimir Dali sõnastikus on ainult «krasa» («naise ilu») ja «krasota» puudub. Ilmselt Dal ei tahtnud selle mõiste selgitamise üle pikalt mõtiskleda. Mina aga üritan nüüd Tartus 30-minutilise loengu ajal seletada tudengitele, mida mu meelest «ilu» tähendab ning kui tähtis on see mõiste nii kunsti kui laiemalt keskkonna esteetilise mõistmise arusaamise vaatevinklist.

Kas peate silmas just Vene keskkonda?

Ma elan Venemaal, mitte Kuu peal, ja selle faktiga tuleb mul elada päevast päeva.

Ehk teisisõnu ka hiigelsuure riigi tuntud kultuuritegelase positsioon ei jäta mingit võimalust ennast maailmakodanikuna tunda?

Ei, selline võimalus on mul olemas küll. Ausalt öeldes ma ei mõtle oma positsioonist liiga palju, sest mul peaks olema kõrge arvamus minust endast. Huumor ja enesekriitika on mul olemas, samas vaba aega neist asjadest mõtlemiseks pole.

Kui iga hetk on teile oluline, siis kuidas teie tegevus hetkel paistab?

Mõtlen alati sellest, mida peab ära tegema. Mul on alati plaan olemas, ja see aitab loomingus kõvasti, kuna korraga teen väga erinevaid asju. Kõigepealt on mul see loeng, hakkan seda ette valmistama. Teiseks on mul lõpetamisjärgus üks lugu, ja see mängib mu peas seni, kuni ma ei salvesta seda. 

Ometi on kohe kuulda, kas helisalvestis on Venemaal või Vene produtsendi juhtimisel tehtud. Miks kõrg-kesksagedused (hi-mid) on sel juhul pea alati nii kohutavalt töödeldud?

Venemaal on hästi palju nn produtsente. Neist enamik ei oska oma tööd teha. Aga mis siin salata, ka Suurbritannias ja USAs on sarnaseid tegijaid. Meil on salvestamise kogemus nii Venemaal kui seal, Venemaal teeme koostööd väga heade spetsialistidega, ja kui räägime meie viimastest jazz-lugudest, siis ausalt öeldes ma ei näe, kuidas nad lääne jazz-lugudest erinevad. Sest meie spetsialistid saavad ülesannetest aru. Loomulikult pole Taganka teatri stuudio sama asi kui näiteks Abbey Roadi stuudio. Kui sa laulad 1947. aastal valmistatud Marconi mikrofoni – neid on vaid mõni alles –, siis saad aru, et enne sind seisis selle mikrofoni taga Ella Fitzgerald, seisis John Lennon, ja nüüd seisa. Tulemus on teistsugune; sa tead, et just need mikrofonid aitavad su häält nii erilise helispektrumiga ära teha. Venemaal on paraku sagedustega probleem, sest need, kes salvestavad, teevad seda keskmisele maitsele tuginedes, kuigi sellist asja nagu «keskmine maitse» pole olemas. Maitse on kas kasvatatud või seda polegi.

Miks kohe nii kategooriliselt?

Selline näide. Minge ükskõik mis linnas suveniiripoodi. Pariisis, Londonis, Addis Abebas ... 

Suveniiripoed ongi keelatud tsoon – miks te seda ideed pakute?

Sellele vaatamata uskumatu hulk inimesi käib seal, ostab suveniire. Londonis on Big Beni, New Yorgis Vabadussamba ja Moskvas Putini kujuga suveniirid. Aga tundub küll, et samast tehasest kõik pärit. See ongi rahva keskmine maitse. Keegi ei teinud neile inimestele omal ajal selgeks, mis on ilus. Ja kui lapsepõlvest seda ei tea, siis pole enam midagi parata: inimene saab juba viieaastaselt arusaamise ilust. Tuginedes esemetele, mis teda ümbritsevad. Ja tema vanemad võivad olla suurepärased insenerid, aga ei pruugi absoluutselt midagi jagada kunstist. Mind huvitab alati kvaliteet. Ja seetõttu on kaasaegne kontseptuaalne kunst minu jaoks kahtlane. Ainult selle põhjusega, et kaasaegse kunstiga on väga lihtne inimesi petta. Eriti neid, kel puudub ettevalmistus. Aga minul see ettevalmistus on, mul õnnestus väga korralik kunstiharidus saada. 

Mõtlete oma arhitektiharidust?

Jah, mul olid kunstialadel suurepärased õppejõud. Ning seetõttu ma näen, et mõni kunstnik on tegelikult kelm, kes petab kuraatorite ja kriitikute abiga poolt maailma.

Aga selles pole ju midagi uut. Kas see on igavene?

See olukord kestab 19. sajandi lõpust või 20. sajandi algusest. Varem oli kunst vähemuse asi. Bach mängis oma kabelis, ja ainult neil, kes olid kohal, oli võimalik kuulda, kuidas ta mängib. Kõigil teistel seda võimalust ei olnud ega tulnud. Nüüd on meil helikandjate ajastu – aga selleks ei olnud kunst valmis. Terve inimkonna tarbeks tiražeerimine eeldabki, et Mona Lisa asemel küsib auditoorium šokolaadi.

Kus sel temporaalsel skaalal Mašina Vremeni siis asub?

Loodan, et ajavahemikus 1960. aastate lõpust tänapäevani. 

Aga teid ei huvita ju ainult 1960. aastad.

Jah, mind inspireerib väga ka 1920., 1930. ja 1940. aastate muusika, jazz’i juured; aga 1960. aastatel toimus plahvatus. Ja The Beatles oli selle plahvatuse keskel, läbi nende muusika laienesid žanri stilistilised piirid uskumatult. Biitlid olid eriliselt andekad, neil õnnestus rohkem kuulda, taevas oli neile avatud. Nad tõid hästi palju muusikainformatsiooni meie maailma, siis asusid kõik nende muusikat kopeerima ja seetõttu rokk ongi surnud. Aga rokk polnud kunagi mingi puhas kunst, see oli eriline noorte inimeste kirgede äratamiseks mõeldud müra, seejuures tugeva erootilise komponendiga.

Erootilise komponendi meelelahutusliku ärakasutamise «kunst» on siiani elus.

Jah, kuigi juhul, kui teed midagi, mis müüb, oled alati teisel kohal ega saagi võita, sest müüdava mõtles välja keegi teine. Õnneks on meil sel turul parem võimalus – teha midagi, mis hakkab müüma alles homme. Sel juhul teed eksperimendi. Sel juhul sina võidad.

Seotud lood
    09.05.2015 12.05.2015
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto