Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Postimees 1910. aastal: uppumisoht Emajõel

Palav, peaaegu kõrvetavalt palav suvi on kätte jõudnud. Linna-elanikud ei lepi mitte ainult jalutuskäiguga ilusal Toomemäel ja lähedastes metsades, vaid nad igatsevad ka veel enam meelitavamasse kohta, kõikidele tuttavasse «Kwistenthali» pääseda. Kuid, et sinna saada, ei vali nad mitte maisemaa-teed, mis neid juba tublisti ära tüüdanud, vaid otsustavad ennem lootsikus mööda Emajõge sinna sõita. Ei ole sõnu, et ütelda, kui ilus see Emajõgi on! Lõbus on imeilusal suvisel päeval tema pääl sõita, enesesse enam-vähem jahedat õhku hingata, üleskünnetud nurmede ja esimese halja noore rohu vaatlemisega ennast rõõmustada.

Nii imehää on hingata, niipalju on hääd lõhna! Ja sagedasti sõidab mõni kõige trööstivamate, rõõmustavamate mõtetega, et vabas õhus päeva mööda saata, ilma et sugugi ette aimaks, et teda kole ots ootab, ots väga kurvaks jõe sügavuses puhkamiseks. Ta upub. Ja ümbruses, kui see hilja juhtub olema, ei leidu kedagi, kes vaesekest päästa võiks.

Ta kisa, appihüüdmisi võib olla et kuulevad kaldaäärsed elanikud ja ruttavad tema juurde, kuid… liig hilja. Õnnetu kadus vee alla, lämbus…

Teisel päeval kirjutab kohaliku ajalehe sõnumisaatja temast teate, elanikud loevad selle läbi, kõnelevad selle üle, kahtlevad ja paar päeva hiljem unustavad täiesti ära, et kunagi keegi Lepp või Tamm olemas oli…

12.05.1910

11.05.2015 13.05.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto