L, 4.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tajunihked Veneetsias

Janar Ala
, kultuuritoimetuse toimetaja
Tajunihked Veneetsias
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Janar Ala.
Janar Ala. Foto: Toomas Tatar

Elu viis mind Veneetsiasse. Räägitakse ju, et maailma romantilisim linn – nii et tuli üle vaadata. Arvan, et inimene peaks kõik kohad, mille kohta öeldakse «kõige», oma silmaga ära nägema. Tegelikult läksin küll tööreisile Veneetsia kunstibiennaalile, mida soovitan ka kindlasti külastada, kui peaks kunstihuvi olema. Näeb ikka kõrgel tasemel nüüdiskunsti ja saab veenduda, et see pole midagi marginaalset, nagu Eestis millegipärast armastatakse arvata, vaid ikkagi põhiasi.

Kuid las see biennaal praegu jääb. Veneetsiasse minekul on ju ikka pildid silme ees – kes on näinud postkaarti, kes kuulnud jutte, mõned on lugenud läbi Thomas Manni novelli «Surm Veneetsias», teised näinud sellest Luchino Visconti filmiversiooni. Kindlasti leidub ka neid, kelle kogemuste pagasis on mõlemad teosed.

Juba siis kui öise lennu ajal laskuva lennuki akendest läheneva Veneetsia tuled järjest suuremaks muutusid, pajatas reisiseltskond lugusid, kuidas Veneetsia on ikka kallis. Nagu tolmuimejaga tõmbab rahast tühjaks. Istud lauda ja ongi juba viiskümmend eurot kasseeritud. Võib-olla siis millegi tellimiseks ei jätkugi enam raha. Tuleb valvas olla, jõudis majja selgus.

Märksõnad
Tagasi üles