Koli või Tartusse tagasi!

Supilinna salaselts aktsioonis: Anton (Karl Jakob Vibur, vasakult), Mari (Olivia Viikant), Olav (Hugo Soosaar) ja Sadu (Arabella Antons)

FOTO: Kaader filmist

Vaene Mika Keränen! Millest peab ta oma seitsmendas Rampsu raamatus küll kirjutama, et veel laste tähelepanu köita – pärast sellist filmi. Varem seisid Mari, Sadu, Reilika, Olav ja Anton ikka kindlalt kahe jalaga maa peal, lahendasid varastatud jalgratta või sõja ajal botaanikaaeda maetud varanduse saladust, päästsid näiteks lammutamisest vana puumaja ja hoidsid ära selle asemele nn euromeloni ehitamise.

Keränen ammutas inspiratsiooni reaalselt meie ümber juhtuvast või juhtuda võivast, lihtsatest asjadest, suutis need suureks ja põnevaks kirjutada. Mul endal varastati jalgratas samamoodi ära, kui ma Supilinnas elasin. Esimesel korral sain selle tänu naabripoisi (ka ilmselt väike detektiiv) teravale pilgule tagasi – isegi varas, Supilinna parm, võinuks olla sama, keda Keränen kirjeldab, mis sest et 15 aasta hiljem –, teisel korral kahjuks enam mitte.

«Supilinna salaselts» ei ole enam päriselt see maailm. Õigupoolest ei ole see ka enam Keräneni lugu, ei uus ega vana, kuigi peategelased on samad – tõsi, ilma Reilika, ja millest iseäranis kahju, prantsuse buldogi Matita – ja tegevuskoht ka: Supilinn, laiemalt kogu Tartu.

Tagasi üles