Ma ei vaata juba ammu enam Eurovisiooni lauluvõistlust. Ses varaöises ürituses pole kunstiliselt ega esteetiliselt midagi paeluvat. Isegi mu unenäod pakuvad rohkem elamusi.
Liiati pole seal kellelegi kaasa elada. Eesti on saatnud Euroopasse võistlema enamasti sellised laulud, mis upuvad turvalise peavoolu sängi ega taba, kui väljenduda modernselt, moodsa aja biiti. Me olime põnevad ja uudsed, kui läkitasime 14 aastat tagasi koos Tanel Padariga areenile mustanahalise Dave Bentoni. Aga tollest ajast peale on Euroopa suurte sammudega edasi astunud. Õigemini algas see edasiliikumine juba kolm aastat enne Eesti ainsat triumfi, kui võitjaks tuli transseksuaal. Hiljem on talle järgnenud moslemimaa esindajad, lesbi, kleidis mees alias habemega naine, tänavu tekitavad kindlasti furoori vaimupuudega mehed.
