Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Bluri leppimine neoonsiltide all

Blur FOTO: Kuvatõmmis

Blur 

«The Magic Whip»

Parlophone

Hinne: 4

Tellijale Tellijale

Ma andsin oma parima, unustamaks, et tegu on Bluri albumiga. «The Magic Whipi» eellugu on oma ilusas eepilisuses igav – 12 aastat pausi ja tülisid ning too salapärane Hongkongi stuudiosessioon, mis äärepealt ajaloo prügikasti lendas, kuid läbi ime lõpuks vormus albumiks, mis kadunud kitarristi Graham Coxoni taas bändipere rüppe tagasi tõi. Ja mis siis? Kõik eelnev häälestab mind sellesse plaati vaid erapoolikult suhtuma. Tahaks «The Magic Whipi» ühe tavalise albumina võtta. Ja siis hakkab mängima esimene lugu «Lonesome Street», mis on nii äratuntavalt vana hea Blur, et raske on sellesse mitte õnne ja kergendustundega uppuda.

Lääne kunstnikud kipuvad loomekriisi hetkedel oriendi kultuuriga flirtima, mis võib tihti olla ohu märgiks. Et pole nagu eriti hea teos või nii. Aga «The Magic Whip» kõlab tõesti nii, nagu kaanepilt esile manab: kurvalt vilkuvad neoontuled rahvarohkes linnas («There Are Too Many Of Us»). «Lost In Translationi» stseen, kus taksoakendest paistis Tokyo ja mängis My Bloody Valentine’i «Sometimes». Alex Jamesi pulseeriv bass, alati õiges kohas ilmuv hillitsetud sünt ja Damon Albarni mureookeanlik vokaal. Bluril on ballaadid alati hästi välja kukkunud ja nii ka siinsed «Thought I Was A Spaceman», «My Terracotta Heart» ja «Pyongyang», eriti viimase paranoiline mahajäetud lõbustuspargi meeleolu. Selle plaadi parimates lugudes on sees nii palju ruumi, mille sisse kuulaja oma maailmu ehitada saab, et küttelood nagu «I Broadcast» ja «Go Out» kõlavad nende kõrval ehk liigagi blurilikult.

15.05.2015 18.05.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto