T, 31.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tanel Veenre: tänuvõlg inimlikkuse ees

Tanel Veenre
, kunstnik
Tanel Veenre: tänuvõlg inimlikkuse ees
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tanel Veenre
Tanel Veenre Foto: Tiit Mõtus

Kunstnik Tanel Veenre kirjutab, kuidas sõjapagulasest vanaonu lugu aitab tal mõista praeguseid sõjapõgenikke.

Ma alustasin oma hiljutist loengut Taiwani ja Bangkoki ülikoolides fotoga halli taeva all jääkaanetatud merest. Tegin selle pildi oma sõprade juures Muhus – selles piiritus hallis vaikuses oli midagi erakordset, ehteestilikku. Mulle tundus, et hoopis teise kultuuritausta ja rassitunnustega tudengid klassis vakatasid hetkeks, see visuaalne vaikus lõi ka neil hinge kinni, andis õige eelhäälestuse tutvustamaks Eesti ehtekunsti.

Seesama meri meenus mulle nüüd seoses lahvatanud diskussiooniga pagulaspoliitika üle. Ma nägin vaimusilmas oma vanaonu sellesama mere ees võtmas vastu kohutavalt rasket otsust – põgeneda kodumaalt. Verinoore poisina sakslaste poolele värvatuna sai ta aru, et see on valik surma ja paguluse vahel. Otsus, kus sa jätad maha kõik – kodu, ema, armastatu, sõbrad, tuttava keele- ja kultuuriruumi –, ei saa olla kerge. Ju aitasid mu vanaonu kohalikud eesti soost inimkaubitsejad ja viisid üle mere Rootsi. Edasi viis sõjakeerise saba ta Venezuelasse. Ma ei tea tegelikult, kuidas teda võtsid vastu teise nahavärvi, usu ja kultuuritaustaga ladinaameeriklased, kuid igal juhul võttis kohaliku naise ning sai sinisilmse poja, kes sai nimeks Peeter.

Märksõnad
Tagasi üles