K, 1.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kunst ei kuulu rahvale?

Alvar Loog
, ooperikriitik
Kunst ei kuulu rahvale?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ekspressionistlikus lavakeeles: Cardillac (Rauno Elp) - kangelane või antikangelane?
Ekspressionistlikus lavakeeles: Cardillac (Rauno Elp) - kangelane või antikangelane? Foto: Harri Rospu

Paul Hindemithi «Cardillac» (1926) on teosena üks põnevamaid ja julgemaid repertuaaripoliitilisi valikuid Eesti rahvusooperi senises ajaloos. Julgen pakkuda, et Estonia suurele lavale pole vist varem pandud ühtegi ooperit, mis oleks meie jätkuvalt järeleaitamistunde võtva muusikateatri traditsiooni jaoks ühtaegu sedavõrd eksootiline ja modernne, «raske» nii orkestrile, solistidele kui ka publikule.

«Cardillac» põhineb E. T. A. Hoffmanni jutustusel «Preili von Scuder» (1819) ja räägib kriminaalloo formaadis looja suhtest oma loominguga. Kellele kuulub kunstiteos? Millise hinnaga, kui üldse, võib autor enese loomingut endale hoida?

1945. aastal raiuti Estonia lava kohale kivisse seal senini seisev kommunistlikku (ning ühtlasi ka postmodernistlikku) arusaama väljendav lipukiri «Kunst kuulub rahvale». Ükspuha, mida see piibellikult segane lühilause täpselt ka ei tähendaks, autorikaitse ning «Cardillaci» nimitegelane arvavad igatahes teisiti, kumbki omaenese argumentidest lähtudes. Cardillaci näol on tegu geniaalse, ent empaatiavõimetu juveelikunstnikuga, kes tapab oma kliente selle nimel, et teoseid enda kätte tagasi saada. Kolmesõnaga: kiremõrvad, ehkki omamoodi.

Märksõnad
Tagasi üles