Kunst ei kuulu rahvale?

Ekspressionistlikus lavakeeles: Cardillac (Rauno Elp) - kangelane või antikangelane? Foto: Harri Rospu

Paul Hindemithi «Cardillac» (1926) on teosena üks põnevamaid ja julgemaid repertuaaripoliitilisi valikuid Eesti rahvusooperi senises ajaloos. Julgen pakkuda, et Estonia suurele lavale pole vist varem pandud ühtegi ooperit, mis oleks meie jätkuvalt järeleaitamistunde võtva muusikateatri traditsiooni jaoks ühtaegu sedavõrd eksootiline ja modernne, «raske» nii orkestrile, solistidele kui ka publikule.

«Cardillac» põhineb E. T. A. Hoffmanni jutustusel «Preili von Scuder» (1819) ja räägib kriminaalloo formaadis looja suhtest oma loominguga. Kellele kuulub kunstiteos? Millise hinnaga, kui üldse, võib autor enese loomingut endale hoida?

1945. aastal raiuti Estonia lava kohale kivisse seal senini seisev kommunistlikku (ning ühtlasi ka postmodernistlikku) arusaama väljendav lipukiri «Kunst kuulub rahvale». Ükspuha, mida see piibellikult segane lühilause täpselt ka ei tähendaks, autorikaitse ning «Cardillaci» nimitegelane arvavad igatahes teisiti, kumbki omaenese argumentidest lähtudes. Cardillaci näol on tegu geniaalse, ent empaatiavõimetu juveelikunstnikuga, kes tapab oma kliente selle nimel, et teoseid enda kätte tagasi saada. Kolmesõnaga: kiremõrvad, ehkki omamoodi.