Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Indrek Hirvega Kassitoomel

Indrek Hirve uue luulekogu «Kassitoome» mõistmiseks on kaval teha väike jalutuskäik Tartus. FOTO: Raigo Pajula

ARVUSTUS

Indrek Hirv «Kassitoome. Luuletusi aastatest 2012 – 2015». Ilmamaa, 2015, 65 lk

Tellijale Tellijale

Kolmeteistkümnenda luuleraamatu (kui valikkogud ja koondkogu välja arvata) lakatekstis annab Indrek Hirv lugejale juhise: teose paremaks mõistmiseks tasub ette võtta õhtune jalutuskäik marsruudil Inglisild – Kassitoome – Tähtvere tänav – Valgeveski käär. Viisteist aastat tartlasena, seejuures mõned aastad Tähtveres elanuna, on need kohad mulle saanud üdituttavaks. Kassitoomel ja sealses orus käisin hommikuti jooksmas. Parrot’le pühendatud Inglisillalt on palju kordi imetletud linnasüdame panoraami. Tartu ülikooli joonistuskooli esimese õpetaja, kunstnik Carl August Senffi nime saanud Tiigi tänavat Valli tänavaga ühendavad trepid on saanud tunda läbi aegade tuhandete üliõpilaste jalgu, kes ühiselamutest ülikooli peahoonesse või sealt tagasi rühkinud. Senffi trepilt sai alguse ka mu esimene armastuslugu, millest ilukirjanduslik jälg romaanis «Tund enne igavikku». Supilinna veerel Lepiku tänaval elanud Jüri Talveti pool käies tallasin ka Tähtvere tänavat. Talvetiga mängisime Toomeorus tennist. Valgeveski käär Emajõel nõudis siiski juba väikest matka Vorbusele, aga ülikooli kevadpäevade aegu sai seegi ette võetud.

Luulekogus algab Hirve unenäoline ja mälestuslik teekond Valgeveski käärust uue janu ja joobumuse ootuses. Algul on üksikud aforismidena võetavad luuleread otsekui visandid, et seejärel võtta juba «jutustava pintsli» kuju. Hirv on ju kunstnik. Luuletused, ka need, mis mitte ainult ei hingesta loodust, vaid vahendavad ka tundeid, on ennekõike maalingud. Emajõe ja Pedja ühinemises näeb ta oma isa ja ema, kelle nähtamatud lained temas on vist viimaks leidnud oma rütmi / tuntavad vaid hingele. Toomemäel kohtab ta vanu sõlmilisi puid, kes hilissügisel raagudes meenutavad talle mustades frakkides väärikaid vanamehi. Nüüd juba natuke ka teda ennast. Loeme: tuulistel õhtutel / panevad puud / oksad risti // see on nende lubadus // mina ei unusta kunagi / mina tulen ikka // puud on vait.

22.05.2015 25.05.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto