Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Marina Lohk: raske diagnoos

Marina Lohk FOTO: Erakogu

Eesti tervishoiusüsteemi on viimasel ajal põhjalikult lahatud. Küll on seda teinud Maailmapank, küll Maailma Terviseorganisatsioon (WHO). Eile lisandus sotsiaalministeeriumi ja haigekassa tellimusel valminud iga-aastane elanikkonna küsitlus.

Kõigi uuringute puhul on diagnoos üks: raha napib, järjekorrad on pikad ja süsteem tervikuna ei toimi sugugi nii hästi, nagu võiks.

Eks seda on omal nahal kogenud päris paljud. Mäletan isegi aastatagust olukorda, kus treenerist sõbranna üritas abi saada öösiti piinava tuimusega ühes käes, mis andis valuna tunda ka, raske kang kukil, trenni tehes.

Pärast paarikuist eriarsti vastuvõtu ootamist saadeti ta uuringule, sellest läks aga mööda taas mitu kuud, kuni ta uuesti arsti vastuvõtule pääses, kes sai alles siis öelda, milles probleem on. Vahepeal tuli teadmatusega leppida ning unetute ööde ja töö ajal segavate valusööstude saatel edasi rühkida.

Neid näiteid on palju ja lühemaks järjekorrad ei muutu. Meie elanikkond vananeb, arsti ukse taha kogunevaid krooniliste haigustega inimesi on selle tõttu üha rohkem, ootused arstiabile on aga samas üha kõrgemad, sest oleme ometigi Euroopas. Ning haiglates pakutav vastabki enamasti maailma mõttes kõrgeimatele standarditele: meil on tipptehnoloogia ja suurepärase väljaõppe saanud arstid.

Ent mis on puudu, on piisav rahastus ja ka korralik süsteem, mis ei laseks eriarstide järjekordi ummistada neil, kellega peaks tegelema perearst.

Haigekassa ja sotsiaalministeerium rõhutavad juba pikemat aega, et perearst peaks kergemate hädade ravimisega ise hakkama saama. Näiteks tüsistumata kõrgvererõhktõvega patsiendid, kes praegu sageli kardioloogide uksi kulutavad, võiks oma seisundil silma peal hoidmiseks ja retseptide saamiseks eelistada perearsti.

Kuid elu näitab, et usaldus perearsti vastu pole kaugeltki mitte sellisel tasemel, et kui on valida, kas minna konkreetse eriala spetsialisti või nii-öelda üldarsti juurde, valitaks esmajärjekorras viimane. Selle taga peitub nii vana harjumus ja koos sellega eelarvamused, mis on visad kaduma, kui samal ajal ilmselt ka perearstide ettevalmistus.

Muutused ei tule üleöö. Ainult inimeste hoiakute muutumisest ei piisa. Alles siis, kui perearstiteenuse tegelik tase jõuab järele sellele, mida riik ja inimesed ootavad; alles siis, kui on olemas korralikult toimiv e-saatekirja ja digiregistratuuri süsteem ning pere- ja eriarstid hakkavad tõepoolest omavahel patsientide kohta vajalikku infot vahetama, saame rääkida järjekordade lühenemisest ja inimeste suuremast rahulolust.

See kõik nõuab aega ja raha. Ning osalt, usun ma – nagu näitab ka värskes uuringus ilmnenud tendents –, lähemegi tulevikus seda teed, et kiiruse või konkreetse arsti juurde saamise nimel kukru kergendamine saab paratamatult üha loomulikumaks osaks meie igapäevaelust. Haigekassa kindlustus või mitte ehk selline ongi läänelik elu.

26.05.2015 28.05.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto