Euroopa Komisjon avalikustas eile ELi liikmesriikidele tehtava ettepaneku võtta kahe aasta jooksul vastu 40 000 pagulast, kes on pärit Süüriast ja Eritreast ning asuvad praegu Itaalias ja Kreekas. Ettepaneku järgi langeks Eesti osaks nende ümberpaigutamisel 738 pagulast.
Viidatud põgenikud oleksid lisaks komisjoni varasemale pakkumisele asustada ümber praegu väljaspool Euroopat asuvaid pagulasi, kellele on põgeniku staatuse omistanud ÜRO. Neist oleks Eesti osa Brüsseli ettepaneku kohaselt 326 inimest. Kokku kahe skeemi järgi oleks Eestisse saabumas seega 1064 põgenikku.
Eesti valitsuse liikmete, kuid ka opositsiooni poolt eile antud hinnangud komisjoni ettepanekule leidsid, et üle 1000 pagulase Eestisse paigutamine ei ole lähiajal realistlik. Siseminister Hanno Pevkur kinnitas, et antud soovitus on ebaproportsionaalne võrreldes Eesti osaga ELi rahvaarvust ja majandusest, ning et nii suurt hulka inimesi ei ole Eesti võimeline praegu vastu võtma.
On muidugi selge, et praegu Eestis sellise põgenikehulga saabumiseks ettevalmistusi tehtud ei ole. Puudub vastav arv majutuskohti ning vajalike teenuste pakkumine ei ole piisavalt korraldatud (kuigi mingis osas saaks seda teha kolmas sektor).
Samas on ka selge, et eelkõige Vahemere-äärset Lõuna-Euroopat tabanud põgenikelaine on tõsine väljakutse ning Eesti ei saa pagulasküsimuse lahendamisest kõrvale jääda. Eestil tuleb jõukohaselt panustada. Pole kahtlust, et teatud arvu pagulasi peame ka meie vastu võtma, ning me saame sellega hakkama. Mitu põgenikku lõpuks meile tuleb, on Eesti ja Euroopa Komisjoni vaheliste kõneluste teema.
Solidaarsuse näitamine Eestile jõukohase hulga pagulaste vastuvõtmisega on õige ja vajalik. Samasugust solidaarsust ootame ning oleme ka saanud ise teistelt riikidelt. Hulk Euroopa riike on näiteks panustanud oma lennukite ja õhuväelastega Eesti õhuruumi valvamisse. Kui meie vajaksime abi põgenikelaine puhul, mille võiks idapiiril kaasa tuua mõni Venemaal toimunud halb sündmus, siis eeldame samuti, et meid ei jäetaks üksinda humanitaarkatastroofiga tegelema.
Samas tuleb arvesse võtta ka Eesti väiksust ja tegelikku võimekust. Tulevikku silmas pidades ei ole ka Brüsseli vaatenurgast kohane laduda Eesti kraesse sellist ülesannet, mis tekitaks siinses ühiskonnas trotsi ja võimendaks hirme pagulaste endi suhtes. Nii nagu Euroopas enamasti juhtub, saab tegelik lahendus olema selline, millega kõigil osapooltel on võimalik nõustuda ja edasi elada.
On hea, et pagulaste ümberpaigutamise ja ümberasustamise finantsiline pool saab ELi eelarvest selget toetust, iga praegu Itaalias ja Kreekas asuva inimese kohta näiteks 6000 eurot. Seega ei jäeta kulusid üksnes liikmesriikide kanda.
