Holograaf. Mats Traadi Solveigi laul

Kirjanik Mats Traat.

FOTO: Peeter Langovits

Kui kirjanik võtab raamatuks koondada ühel ajaperioodil (2010–2014) Loomingus ilmunud lühiromaanid ja novellid, nagu Mats Traat seda äsja «Kolme Solveigiga» teinud, siis seisab ta küsimuse ees, mida panna pealkirjaks. Võib muidugi piirduda kirjandusloost tuttava žanrilise üldistusega, nagu näiteks «Jutte ja novelle» või «Lühiromaan ja karused lood» – sellisena on tituleerinud oma hiljutisi teoseid Livia Viitol ja Imre Siil. Traat pole seda teed läinud. 

Kahekümne kahe romaani (kümme iseseisva teema ja tegelaskonnaga romaani pluss «Minge üles mägedele» epopöa kaksteist jagu – kui ma nüüd ikka õieti kokku lugesin) kõrval ilmunud kuus novelli- või jutukogu, alates proosadebüüdist «Koputa kollasele aknale» (1966) ja lõpetades «Islandi suve» (2003) ja «Sarviku armastusega» (2007) kannavad need ühe, kogus ilmunud teksti pealkirja, osutudes autori visiitkaardiks. Traat on ideeline kontseptualist, tema teoste pealkirjad on ühtlasi sümboltähised (Vrd «Irdinimene», «Mänguveski», «Tants aurukatla ümber», «Rippsild», «Puud olid, puud olid, hellad velled», «Minge üles mägedele» jts).

«Kolm Solveigi» on samanimelise tekstikogu avang, kultuuribiograafiline lühiromaan kolmest eesti suurest loomingulisest naisest, tragédiénne’ist ja lavastajast Liina Reimanist (1891–1961), näitlejast ja lavastajast Erna Villmerist (1889–1965) ning klaverikunstnik Helmi Viitolist (1892–1970). Helga Murrik-Wuolijoe kõrval on Liina Reiman teine naine, keda jagame soomlastega. Soomelt oleme «vastutasuks» saanud Aino Kallase. Tänuks selle eest, mida Reiman andis soome teatrikunstile, pälvis ta pisut enne surma Pro Finlandia medali. Reimanilt on ilmunud mälestusteraamat, tal on olnud ka kirjanduslikku annet, mida on tunnustatud paguluses Henrik Visnapuu kirjandusauhinnaga. Villmerist on kirjutanud monograafia (ilmunud 2007) Katri Aaslav-Tepandi, pälvides selle eest teadusdoktori kraadi.  

Tagasi üles