Sisukord
Kunst
Postimees
01.06.2015
Eesti
Mälumäng
Mikseri kingitus Savisaarele
Dilbert
Male
Horoskoop
Palju õnne
Eesti lühiuudised
Vabaerakond valis Herkeli tagasi
IRLi taha asi ei jää
Üliraske liiklusõnnetuse põhjustaja võeti vahi alla
Eksperdid: BMW juht sõitis kiirusega ligi 100 km/h
Tagakülg
Hukkusid tegusad Rakvere inimesed
Müüt tapjamaasikatest on purustatud
Moskva mustas nimekirjas on ka kaheksa eestlast
Majandus
ELFi juht: muudatusega tahetakse võimalikult palju põlevkivi rahaks teha
Seadusemuudatus kingib idavirulastele sadu töökohti
Välismaa
Foto: Kreeka saarele saabuvad nii turistid kui paadimigrandid
Välismaa lühiuudised
Guinnessi rekord ei pruugi Erdoğani päästa
Moskva mustas nimekirjas on ka kaheksa eestlast
Arvamus
Ahto Lobjakas: munakoortel kõndijad
Vene impeeriumimõtleja: Putinit võib tabada Hruštšovi saatus
Erkki Bahovski: Eesti ja USA maine vaekausil
Juhtkiri: Sven Mikser pani Taavi Rõivase raskesse olukorda
Kultuur
Traditsioonitruu rituaalsuse tunnetuslik tõde
Köler Prize’i võitis Anu Vahtra
Sport
Spordi lühiuudised
Martin Laasi ilus nädalavahetus
Sündmuste käik, mis viis rallil kolme inimese hukkumiseni
Tanel Kangert lõpetas Giro d'Italia taas 13. kohal
Eesmärk sai pingetele vaatamata saavutatud
100 km lõpuni — lähme, mehed!
Neljapaat vajab suure eesmärgi püüdmiseks muudatust
Olümpiapileti jaht käib täistuuridel
Peep Pahv: autorallis peab avariidega arvestama, kuid sellega ei tohi leppida
Tallinn
Narva maantee algus on esmaspäevast päris kinni
Eksperdid: BMW juht sõitis kiirusega ligi 100 km/h
Tarbija
Hoiu-laenuühistu hoius on riskantne

Ehitamata Eestist ja pöörastest visioonidest

4 min lugemist
Ideekavand Tallinna kesklinna maa-alast Postimajast kuni Olümpia hotellini. Arhitektid Jüri Okas ja Marika Lõoke. FOTO: Mihkel Maripuu

On sümptomaatilisi perioode, milles paberarhitektuur – kavandid, projektid ja visioonid – ehk arhitektuursed ootused osutuvad isegi kõnekamaks tegelikult valmis ehitatust. Tagasivaatena heidab nüüd sellisesse perioodi Eesti lähiajaloos, nn üleminekuaega, pilgu Eesti Arhitektuurimuuseum Ingrid Ruudi kureeritud näitusega «Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994».

Eesti Rahva Muuseumi uue hoone projekti konkursi võidutöö «Põhja Konn». Arhitektid Ra Luhse ja Tanel Tuhal. FOTO: EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUM
Paberivabriku ala ideeplaneering Milano näitusel «Salon international de l'architecture», 1991. Arhitektid Jüri Okas ja Marika Lõoke. FOTO: EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUM
Hansapanga peahoone konkursi võidutöö, 1994. Arhitektid Andres Siim ja Hanno Kreis. FOTO: EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUM
Paneelelamute täisehitus, 1993. Arhitekt Jüri Okas. FOTO: EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUM
Kaameli pargi projekt Turisti kaupluse kõrvale Tallinnasse, 1987. Arhitektid Vilen Künnapu ja Andres Siim. FOTO: EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUM

Ajaliselt raamivad seda perioodi ühelt poolt 1986. aastal toimunud NLKP 27. kongress, kus Mihhail Gorbatšov tuli välja oma uutmisplaanide, perestroika ja glasnosti ideedega, ning teiselt poolt Vene vägede väljaviimine Eestist 1994. aastal. See on periood, mille kohta on kahtlemata paslik näituse saatetekstis kasutatud Itaalia marksistliku ühiskonnateoreetiku Antonio Gramsci tsitaat: «Kriis tuleneb paratamatult sellest, et vana on surnud ja uus ei saa veel sündida.»

Ei ole kuraator ega ka mina positsioonis, kus oleksime tolle perioodi arhitektuuriarenguid juba kultuuriteadlike subjektidena reaalajas jälginud. Küll aga olime piisavalt vanad, et üleminekuaja olud jätaksid sügava jälje meie teadliku mina kujunemisele. Üleminekuaja avatus ja veel alles kaugelt kumava kapitalismi Mehukatti-maigused lubadused jätsid illusoorse mälestuse teatavast parempoolsest utopismipotentsiaalist, mis on praeguseks ammu hapnema läinud ja hajunud.

Näitus esindab majandusvaldkonnaga tihedalt seotud arhitektuuri kui distsipliini sotsiaalsuse tõttu ühte olulist peatükki meie üleminekuaja mentaliteediloos.

Uue aja peavool

Päev pärast näitusekülastust istun juhtumisi Rotermanni kvartalis ühes meeldivas Hispaania restoranis, mis nii maja arhitektuuri kui ka menüü eksklusiivsuse poolest esindab näitusel esitatud perioodist hoopis hiljutisemat, Rotermanni arendajate aegset Eestit, ja mõtlen näituse koondsõnumile, või kui soovite, moraalile.

Et mida selle aja materjal võiks meile tänasesse päeva kaasa tuua? Sest kahtlemata on iga näitus, mis sellele oluliste valikute tegemise perioodile tagasi vaatab, ka sõnum meie kaasajale, kus status quo’d on hakatud võtma liiga enesestmõistetavana.

Otse minu vastas paistab Roseni 9 hoone, anonüümne rihvelplekist armetu sarakompleks, mille ühes osas asub 16EUR Hostel ja teises kella kuueni hommikul avatud kahtlase väärtusega baar. Ja ma mõtlen, et kui see oleks minu teha, siis kuulutaksin selle 90ndate algupoolel (võimalik, et algselt veel detailplaneeringuvabale alale) ehitatud monstrumi tingimata arhitektuurimälestiseks, mis tuleks keskkonna rikastamiseks ja tulevastele põlvedele hoiatuseks alles hoida.

Kui kõnealune Roseni tänava maja esindab piinlikumat poolt toonasest kommertsiaalsest argiehitusest, siis näitusel välja toodud Mart Kalmu omaaegne artikkel aastast 1992 sõnastab ehituses uue aja peavoolu.

Kalmu sõnutsi oli toona Piritale ehitatud Alveri-Trummali Toidutare see, mis oma odavale meeldivusele orienteeritud kommertsiaalses ideoloogias pani põntsu nõukaaja viimastel kümnenditel nn Tallinna 10 arhitekti, eriti aga Leonhard Lapini ja Vilen Künnapu üles ehitatud kujutlusele «arhitektist kui kunstnikust, kelle eneseväljenduseks on ruum».

«Muidugi oli see müüt üksnes sotsialismi perversne õieke,» lisab realistina tuntud Kalm samas. Ometi on mul kõige soojem suhe just nende projektidega, mis osakese sellest veel mitte kadunud perverssusest endaga uude aega kaasa üritavad võtta, pakkudes eesti kultuuris nii haruldasi utoopilisi visioone või toona ehitamiseks ilmselgelt liiga lennukaid lahendusi.

Esimese näiteks on ekspositsiooni toodud ETV saade Tõnis Vindi ideega rajada Naissaarele Macao suurune müstilistel alustel teadmistepõhine ulmelinn, teise näiteks aga Urmas Muru ekspressiivsed arhitektuurijoonistused.

Võib-olla just seetõttu, et vindilikud utoopilised ideed olid ka toonastes oludes – enne pragmatismi ainuvalitsemist – meil ikkagi haruldased. Kuigi veidi kahju on sellest, et utopismivõimalus meie kultuuriruumis näikse olevat seotud vaid läänebudismi variantide või ehk veelgi sogasema New Age’i meelsusega, mille eest filosoof Slavoj Žižek on eurooplasi tõsiselt hoiatanud.

Nimelt on ideoloogiline kompott, mis teenib ühelt poolt suurkapitali ja teiselt poolt fetišeerib ida müstitsismi, kahtlaselt armas natsiideoloogiale. Ega seal Kolmandas Reichis ilmaasjata oma kuus Tiibeti Uuringute Instituuti polnud.

«Meie aeg ei ole kulisside ehitamise aeg, vaid täpse ja majanduslikult põhjendatud ehitamise aeg,» kõlab utopismile vastukaaluks 1993. aastal Sirbis avaldatud noorte arhitektide Markus Kaasiku, Priit Ojamaa, Andres Ojari, Inga Raukase, Ralf Tamme, Toomas Tammise ja Ilmar Valduri manifestliku kirjutise «Beste Neubauten» kainusele manitsev hääl. Nemad jõudsid aga praktilise ehitustegevuseni alles kõnealuse kümnendi keskel.

Peatada Lasnamäe

Mis olid siis üleminekuaja näitusel kajastunud arhitektuurimuutustest olulisimad? Esmalt teatati 1989. aastal ehituskomitee otsusest loobuda tüüpprojektide järgi ehitamisest, et lauliku sõnutsi lõpuks «peatada Lasnamäe». Samal aastal asutati riburada pidi arhitektuuribüroosid, esimesena neist Okas ja Lõoke. Tekkisid uued ehitustüübid, näiteks sakraal- või pangaarhitektuur.

Vilen Künnapu, Ain Padriku ning Andres Siimu II preemia võit 1988. aastal West Coast Gateway kultuuri- ja kaubanduskeskuse konkursil Los Angeleses osutas, et meie arhitektidel tasub katsetada avanenud välisturgude piiritute võimalustega. Viimase projekt oma mao ja linnu võitluse müüti abstraheeriva lahendusega, mis kuraatori sõnutsi «kombineeris konstruktivistlikke vorme varjamatult sümboliterohke narratiivsusega», on kahtlemata üks selle näituse hitte.

Uue kunstimuuseumi konkurss 1994. aastal, kus soomlased eestlastele pika puuga 10:1 ära tegid, osutas, et see avatus hakkas peagi tööle kahes suunas. Okase ja Lõokese must madal tahukas, vaba praegust Kumu ehitust vooderdava pae kui rahvuskivi tobedast postmodernsest sümbolismist, tundub mulle kasutusse läinud Pekka Vapaavuori projekti asemel täiesti asjakohane variant.

Huvitav on praegusest perspektiivist tagasi vaadates uurida ka toonaseid linnaplaneerimise visioone ja võrrelda neid vahepeal reaalselt muutunud linnapildiga. Kui Süda ja Tatari tänava ala planeeringu võitjad Okas ja Lõoke ei näe 1989. aastal sealses arengus agulimiljöö säilitamisele mingit kohta ning tulevad välja Rävala puiestee hoogsa urbanistliku pikenemise ideega läbi selle piirkonna, ei oska nad arvestada muinsuskaitsjatega, kes välistasid järelkonkursil city tekkimise sellele alale.

Paberivabriku ala ideeplaneering praeguse Stockmanni ümbruses oli, eriti Künnapu ja Padriku intrigeeriva maketi puhul, samuti visioonides mitu korda ambitsioonikam teostunud tegelikkusest. Realistlikumaks on osutunud Rotermanni kvartali konkurss (1989), kus varasemas suletud tööstuskvartalis nähti esimest korda mitte enam kõrvaldamist vajavat takistust (nagu Raine Karbi kunagises unistuses ühendada avara puiesteega Tallinna linnahalli ja Viru hotelli telg), vaid säilitamist, ümberkorraldamist ja Viru väljakuga integreerimist väärivat hoonestust.

Intrigeeriv nüanss oli, et konkursi võitjate Emil Urbeli ja Ülo Peili visioonides sai Mere puiestee vaid jalakäijate ja trammitee valduses olevaks autovabaks tsooniks. Õigupoolest on just selliseid detaile süüvimise korral võimalik näituselt päris arvukalt avastada ning sestap soovitaks külastajal parasjagu aega ja püsivust varuda.

Üldiselt aga asume sellest materjalist just parasjagu sobival ajalisel distantsil, et sellega võrdluses mõelda praeguseks lõppfaasi jõudnud protsesside algusele.

Seotud lood
30.05.2015 02.06.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto