Traditsioonitruu rituaalsuse tunnetuslik tõde

Pekingi ooperi lavastus «Yangide naiskindralid» tõi siia suurima aasia ooperitrupi, mis on Eestit seni väisanud. Foto: Viktor Burkivski

Inimese kunstimaitse ja -vajadus on üldises plaanis sarnane tema kulinaarsete eelistustega: enamasti soovib meie maitsemeel midagi mõõdukalt turvalist ja äraproovitut, kerge variatiivsusega garneeringus. Kuid nii toidu kui ka kunsti puhul kipume ühtlasi vajama aeg-ajalt kontrastiks midagi täiesti teistsugust, mille puhul ei ole tingimata võimalik kohe aru saada, millest ja milleks see üldse tehtud on. Midagi sellist, mis testiks, karastaks ja avardaks meie maitsemeelt.

Eksootika on kindlasti üks esteetika kategooriaid, üks kunstiteose potentsiaalse erootika võimalikke katalüsaatoreid. Kohtumine vormilt võõrapärase inimloominguga kujutab enesest seiklust semiosfääri senitundmatutes nurkades, intellektuaalset maadlust harjumatute märgisüsteemidega, teatavat esteetikaalast ellujäämiskursust.

Kung-fu-ooper