Sisukord
Kirjandus
Postimees
02.06.2015
Eesti Mälumäng Partei nimeks saab Isamaa? Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Raske õnnetuse põhjustas krooniline roolijoodik Igapäevasest rongisõidust sai kannatuste rada Eesti lühiuudised Tagakülg Täna algab Pihkvas kohtupidamine Kohvri üle Lastekaitsepäeval jagati tunnustust ja kinke Elron: meil ei olnud suuremat rongi liinile saata Reinsalu: oma toolist ma kinni ei hoia Ameerika vanemakoolitus osutus Eesti jaoks sobivaks Palts soovitab «poistel» tõmbuda tagaplaanile Majandus Noor ettevõtja toob oma mentori Eestisse Majanduse lühiuudised Disneyst on saanud Hollywoodi rahamasin Välismaa Vaidlus takistab USA luure tööd Cameron jonni ei jäta Välismaa lühiuudised Arvamus Jaak Jõerüüt: IRL kahe juhikandidaadiga mäekõrguste probleemide ees Rein Taagepera: nahk ja keel Urmas Sutrop: Reformierakonna liikmeskonnast Juhtkiri: Mis on pildil valesti? Jevgenia Värä: ilma eelarvamusteta Postimees 1928. aastal: segadus ülemistes sfäärides Kuus õlut või neli õlut – selles on küsimus Kultuur Hirmuga elades ei ole nüanssideks aega Sport Šarapova langes välja Spordi lühiuudised Rock loodab osaleda uues tugevas eurosarjas Koondis vajab kvaliteetseid mänge ja lisaraha Füüsilise ettevalmistuse treener: Venno on teinud suure arengu Euroopa jalgpallijuhid jätkavad mässu FIFA vastu Tallinn Puud vigastasid trolliliini ja pargis istunud naist Nõmmel varastati väligrill Tarbija Android uueneb mitmest küljest Tartu Lihaturg lõi haljendama linnapea eestvõttel Tänavaaugus ratta lõhkunu jäi valurahata Teadlased uurisid Tartumaa laste allergiaid Rannahooaeg algas Tartus päikeseliselt Võimlejad kogunevad suurele peole Vaba elu vee peal polegi mõeldamatu: igaüks võib kesklinna jõele kolida Kutsehariduskeskus peab taaskasutuslaata Meelelahutus Koomiks Sudoku

Hirmuga elades ei ole nüanssideks aega

6 min lugemist
David Grossmaniga vestleb Kirjanike maja musta laega saalis elust ja kirjandusest tõlkija ja diplomaat Marin Mõttus. FOTO: Dmitri Kotjuh

Kirjandusfestivali HeadRead külalisena Tallinnas käinud Iisraeli kirjanik David Grossman rääkis Iisraeli tegelikkusest, kus tuleb elu nüanssideni jõudmiseks hirmud alla suruda.

Te ütlesite intervjuu eel, et ei sooviks eriti poliitikast rääkida.

Ma räägin parema meelega oma teostest, ent poliitikast rääkimine on möödapääsmatu, kui tuled Iisraelist. Ja ma ise ka tõepoolest tegelen palju poliitikaga. Mulle meeldiks aga hoida poliitika ja kirjanduse vahel tasakaalu.

Teie teostes, ja paistab, et Iisraelis ja Palestiinas üldse, on poliitika pidevalt kohal: sellest on väga raske mööda vaadata.

Asi ei ole ainult poliitikas. Olukord ise on väga poliitiline. Kogu riik on väga ekstreemses olukorras. Mida rohkem seda tajuda, seda enam on kohal poliitika. Nii on see olnud juba ligi sajandi. See on vaenulikkuse ja sõja sajand. Sõda meie ja palestiinlaste vahel. On raske näha sellele lõppu. Iga päevaga on üha enam iisraellasi ja palestiinlasi, kelle viib kaasa fanatismi laine – nii religioosne kui rahvuslik.

Ma arvan, et see tuleb eelkõige meeleheitest, sest tunnetatakse, et tegelikkus ei suuda pakkuda vastuseid või ei taheta aktsepteerida tegelikkuse vastuseid. Sestap pöördutakse sinna, kus vastused on lihtsamad. Ei suudeta enam taluda kahtluste koormat. Väga raske on terve elu kahtlustada. Muututakse hermeetiliseks, ei taheta enam tegeleda reaalsusega ja nii lepitakse vaid faktidega, mis sobivad maailmavaatega.

Üha rohkem on osapooli, kes tegelevad sõja ja hirmuga. Pole peaaegu kedagi, kes seisaks rahu eest, sisendaks usaldust ja usuks, et midagi võib muutuda.

Usun endiselt, et kui me saavutame rahu, ehkki ma ei tea, kuidas see toimuks, tulevad sellega kaasa ka inimesed, kes hakkavad seisma rahu ja mõistmise eest. Looma kontakte, tegelema kaubanduse, spordi, turismi, kultuuriga. Kõige sellega, mis loob elu kanga. Praegu on nad määratud elama hallutsinatsioonides, sest nad ei suuda seista silmitsi tegelikkusega.

Oma teostes püüate te aidata selle maailmaga kuidagi toime tulla?

Aidata mõista eelkõige. See on väga keeruline reaalsus. Iisraelis ja Palestiinas ei saa enam öelda, et ühel poolel on õigus ja teisel ei ole. Mõlemad ühiskonnad on niivõrd moonutatud, et me töötame mõlemad oma huvidele vastu. Ei saa teha ühtegi hea tahte sammu. Iga sammu, mis üks pool teeb, näeb teine kui võimalikku pettemanöövrit. See on väga keeruline olukord selleks, et midagi üldse muuta. Inimesed peaksid hakkama õppima justkui hoopis uut keelt, pärast seda, kui neid on programmeeritud rääkima vägivalla keeles.

Kui ma püüan veenda inimesi selles lahenduses, millesse ma usun – kahe riigi lahendusse, kus on iseseisev Palestiina ja kõikide julgeolekugarantiidega Iisrael –, pean ma kogu aeg meeles neid raskusi. Sealjuures mõlema poole eripärasid.

Iisraeli vasakpoolsed on teinud aastaid ühe suure vea – vaadanud mööda suure osa iisraellaste hirmudest. Hirme toidab paljude araablaste viha iisraellaste vastu, iisraellaste kahtlustused.

Kui sa tahad midagi tõepoolest muuta, pead olema ühenduses ka nende elementidega rahvuslikus psühholoogias.

See on midagi, mille poole te püüdlete?

Oma töös püüan mõista, mida tähendab püüda elada normaalset elu täiesti ebanormaalses olukorras. Kuidas me saame kaitsta oma intiimset, lähedaste, perekonna ja armastatute mulli, kui me elame olukorras, mis on nii läbitungiv ja vägivaldne. Nii antiindividualistlik: sõda vormib kõik ühe vormi järgi. Kasutades selleks tavaliselt hirmu, instinkti, mis seob inimesed kokku ja teeb neist ühe suure koori. Kuidas säilitada selles oma hääl? Seda ajupesu ei tee ainult valitsus, vaid ka igaühe isiklikud hirmud. Hirmutav on elada sellises ühiskonnas.

Raamatus «Maailma otsa» püüan näidata, mis juhtub ühe perekonnaga, kes püüab vältida seda olukorda nii palju kui võimalik – keskenduda oma väikesele elule. Mis juhtub, kui väline ei lase sel perel elada omasoodu ja kiirgab kogu oma brutaalsusega läbi selle väikese mulli.

Mingil moel on see ka minu elu: ma sündisin selle konflikti keskele, saime selle keskel kolm last ja kaotasime neist ühe sõjas. Kõik on meie jaoks väga käegakatsutav. Ma tunnen seda võitlust. Ma tunnen seda lapsevanemate dilemmat: nad tahavad kasvatada oma lapsi humanistlike väärtuste keskel, avatuteks ja uudishimulikeks. Samas mõtled, kas see valmistab neid ette eluks selles katastroofilises sõjaolukorras.

Surm ja elu on alati seotud, aga see on olukord, kus surm on elule veelgi lähemal kui tavaliselt.

On raske leida iisraellast, kes poleks kaotanud sõjas kedagi väga kallist. Viimase kolme, ei, kümne aasta jooksul oleme end ühel või teisel moel kolm korda sõjast leidnud: korra Liibanonis ja kaks Gazas. Ühel hetkel leiame end sõjast, tuhandete rakettide ja tuhandete ohvritega Palestiina poolel, sadadega meie poolel. Surm seisab alati ukselävel.

See on võimalus, mis tuleb alla suruda, kui tahad elada normaalset elu. See nõuab vaimset pingutust. Kui sult võidakse igal hetkel võtta elu, jätab see tugeva jälje. Ühelt poolt teeb see hämmastavalt vitaalseks ja elavaks, teisalt aga piirad iseend, et mitte liiga palju kannatada, sest sa kaotad sõpru, sugulasi, õdesid-vendi.

Sellega seisavad silmitsi ka paljud teie raamatute tegelased. On nad inimesed teie ümbert ja osake teist või on nad teie mõttemängudest sündinud?

Mõlemat. Mulle väga meeldib neid välja mõelda, ja kui ma olen nad loonud, saan aru, et nad on osa minust. Saan aru, et ma oleks võinud olla ka need tegelased. Isegi siis, kui nad on keegi, kes võiks olla mu vaenlane või on lihtsalt minu jaoks väga kauged. Nagu näiteks ema Ora (raamatu «Maailma otsas» naispeategelane).

Kirjutasin seda raamatut mitu aastat ja esimesel kahel aastal ei suutnud ma teda lahti kodeerida. Teadsin, et temast saab üks peategelasi, sest see on raamat perekonna kooshoidmisest ja laste kasvatamisest, ja ma tahtsin, et see saaks räägitud naise vaatepunktist.

Aga ta ei alistunud mulle tegelasena kuidagi ning siis sain ma aru, et pean ise talle alistuma. Ühtäkki lasin endal lihtsalt olla Ora. See oli magus nauding – lasta endal veel kolm ja pool aastat tema olla. Kogeda maailma naise vaatepunktist, võitlemata sellega. Me defineerime end tihti konfliktselt: «Ma olen oma vanematest nii erinev! Mina ja mu vend, me oleme täiesti vastandlikud! Te võrdlete meid palestiinlastega? Me oleme ju täiesti erinevad!»

Meile ei meeldi see ja neile ei meeldi see – me oleme tegelikult väga sarnased. Kui need võimalused aga endasse lasta, saad ühtäkki aru, kui palju keerulisem sa inimesena oled. Saab olla midagi palju rohkemat ja teistsugust, mida me tavaliselt endal olla ei lase.

Kirjutamisprotsessis saan ma liikuda naisest mehesse, lapsest väga vanadesse inimestesse, tervemõistuslikkusest hullumeelsusesse. Kõik see on osa sinust endast. Tavaliselt me seda elades ei tunneta, sest peame kuidagi funktsioneerima. Aastate jooksul inimesed hanguvad, nad saavad vaid üheks – üks sugu, üks keha, üks huumorimeel, üks-kaks keelt, milles maailma kirjeldada. Kirjutades saab aga olla – suure tähega Olla kõike.

See on lugejate ja kirjanike kohtumise festivalile väga sobiv teema, sest just seda otsivad ka paljud lugejad raamatutest – olla kellegi teise nahas.

«Maailma otsa» on nüüd tõlgitud vist 42 keelde ja mulle tundub, et olen nüüd sama paljudes keeltes kuulnud lauset «Ma olen Ora». Minu juurde on tulnud paljud naised, ka minu enda vanused, kes igaüks omal põhjusel pole emad, ja tänanud mind võimaluse eest selle raamatu kaudu ema olemist kogeda. See tõi mulle pisarad silma, see on miski, mis mind tõeliselt puudutas.

«Maailma otsa» on raamat suurtest inimlikest tunnetest ja poliitikast läbi põimunud maailmas elamisest, ent mitte kõik teie teosed pole olnud nii poliitilised.

Minus on alati võitlus, ma tahan olla osa neist, kes muudavad reaalsust ja võitlevad rahu eest. Ma usun, et see laseks meil elada palju tähenduslikumat ja täisväärtuslikumat elu, mitte enam ainult ellujäämise nimel. Võitlen, et mitte ainult konfliktist kirjutada, vaid ka sellest, mille see ära on võtnud. Elu sügavusest: ma kardan, et me lõpetame kui raudrüü, mille sees ei ole rüütlit. Ma tahan kirjutada sellest rüütlist.

Nii paljust vaadatakse mööda. Ma tahan meenutada elu nüansse. Hirmuga elades, vaid instinktide ajel käitudes ei ole aega nüanssideks. Nii palju huvitavam on kirjutada suhetest meeste ja naiste, vanemate ja laste vahel, armastusest, kirest ja armukadedusest.

Mida teilt järgmiseks võib oodata?

Iisraelis tuli just välja mu uus raamat, mida juba ka tõlgitakse. See on ühe püstijalakoomiku etendus ühes räsitud Iisraeli baaris. Kogu raamat on etendus, mida annab koomik, kes on väga agressiivne, naljakas ja traagiline.

Kas ka see tegeleb kaotuse teemaga, nagu teie viimased kaks raamatut («Maailma otsa» ja eesti keelde tõlkimata «Falling out of time»)?

Ma arvan, et jäängi sellega tegelema. Kirjutasin kaotusest juba enne oma poja Uri surma: hakkasin «Maailma otsa» juba kolm aastat enne seda kirjutama. See on õhus, see on lihtsalt nii käegakatsutav võimalus Iisraelis. Kirjutasin sellest juba oma esimestes teostes.

Mu uus raamat on aga eelmistest väga erinev. See on täis nalja. Loodan, et see on kiire ja teravmeelne, ent samal ajal on see muidugi küllalt traagiline. Ma tegelen selles väga otseselt tegelikkusega, sest sellega püstijalakoomikud tegelevadki. Selle raamatu formaat lubas mul väga teravalt rääkida Iisraeli olukorrast, nii parem- kui vasakpoolsetest. Selle kirjutamine oli tõeline nauding.

KAST

David Grossman

Sündinud 1954 Iisraelis

Läbis ajateenistuse sõjaväeluures, õppis filosoofiat ja teatriteadust

Kirjutab heebrea keeles, ent tema teoseid on tõlgitud enam kui 30 keelde

Avaldanud üle 20 teose, nende seas nii romaane, lasteraamatuid kui esseistikat

Tema 1983. aastal ilmunud esimene romaan «Talle naeratus» oli üldse esimene iisraeli romaan, mille tegevus toimus Läänekaldal

Võitnud mitu Iisraeli kirjanduspreemiat, tunnustatud on teda ka ühiskondliku tegevuse eest

Seisab rahu ja kahe riigi lahenduse eest Iisraeli ja Palestiina suhetes

2006. aastal, kaks päeva pärast seda, kui Grossman koos teiste nimekate kirjanikega kutsus Iisraeli üles Hezbollah'ga rahu sõlmima, hukkus Liibanonis sõjategevuses tema poeg Uri

Eesti keeles ilmus möödunud aastal teos «Maailma otsa», mis tegeleb kaotuse ja perekonnasuhetega Iisraeli-Palestiina konflikti keskel

Elab koos abikaasa Michaliga Jeruusalemma lähedal, lisaks Urile on neil veel üks poeg Jonathan ja tütar Ruth

Seotud lood
01.06.2015 03.06.2015
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto