Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: kriminaalne poliitika

Tapjad ja peksjad suure erakonna, valitsuspartei juhtimise küsimust otsustamas? Kahjuks ei ole see mingi süžee mõnest B-kategooria märulifilmist, vaid oli veel eile hommikul Eesti poliitikaelu reaalsus ning lähitulevik.

Õhtuks olukord mõnevõrra muutus, kuid mõnede kõige hullema minevikuga tegelaste kiire väljaviskamine parteist ei päästa enam suurt midagi – kahju on juba sündinud. IRLi eelseisev esimehe valimine sotsiaalminister Margus Tsahkna ja endise Eesti Panga nõukogu esimehe Jaan Männiku vahel on saanud peale suure räpase pleki.

IRL ei ole selle poolest muidugi erand, kurjategijaid on erakondadesse ennegi imbunud. Näiteks selgus 2007. aastal, et keskerakondlasest pealinna volikogu liige oli korduvalt kriminaalkorras karistatud ning valetas ka oma haridustaseme kohta. Kuid seekordne IRLi juhtum jahmatab oma mastaapsusega. Mitte üks ega kaks, vaid kümneid kriminaale tuuakse korraga parteisse.

Märkamata ei saa jätta ka laiemat pilti. Kui ka kuritegeliku minevikuga inimesed kõrvale jätta, on vahetult enne olulisi isikuvalimisi suure hulga uusliikmete IRLi toomine pigem muster kui erandnähtus. Sellisest võttest on IRLi puhul kõneldud korduvalt, ning ilmselt on põhjus, miks seda üha jälle ette tuleb, väga lihtne. Selline skeem on osutunud edukaks. Mitte aated ja põhimõtted, mitte valik hooliva või karmikäelisema konservatismi vahel, isegi mitte valik avatuma ja suletuma Eesti vahel, vaid lihtlabane poliittehnoloogia õigel hetkel vajaliku arvu häälte saavutamiseks. Selline on meie paremtsentristliku peavoolupartei siseelu tegelik nägu, ning selle peale ei ole kaugeltki mitte meeldiv vaadata.

On palju kõneldud vajadusest muuta Eesti erakondade sisemist elu demokraatlikumaks ja läbipaistvamaks, nii et otsuseid ei teeks mitte kitsas ring, vaid need sünniksid kõigile arusaadavalt ja oleksid rohkem läbi kaalutud. IRL sai valimistel lüüa ning nüüd tahavad uued esimehekandidaadid teda valijale lähemale tuua. Oh seda püha lihtsameelsust, kui tegelikus elus on tarvis alustada hoopis teisest kohast – kaitsta parteid selle eest, et seal ei kehtestuks kriminaalse seltskonna võim.

Aga võib-olla see kurjategijate maffia juba tõmbabki niite, ainult et avalikkus ei ole seda piisava tähelepanuga osanud jälgida ning luubi alla võtta? On kurioosne, et IRL on avalikkusele alati üritanud jätta endast muljet kui seltskond, kes asub kuritegevusevastase võitluse eesliinil. Tema siseministrid on tuntud karmi retoorikaga võitluses kuritegevuse ja korruptsiooniga. Kui kogu seda energiat oleks vaid rakendatud partei enda sisemiseks puhastamiseks, võiksime täna hoopis teist juttu rääkida.

04.06.2015 06.06.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto