Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rein Veidemann: küsimus eesti eliidist

Rein Veidemann. FOTO: Sander Ilvest

Missugune on eesti poliitiline, majandus-, meedia-, teadus- ja kultuurieliit? Kes sinna kuuluvad? Leidsin end küsimas seda endalt, kuulanud Helsingis möödunud nädalal  juba paarkümmend aastat soome eliidi kujunemist ja praegust koosseisu uurinud ning kolm raamatutki  kirjutanud Tampere Ülikooli professori Ilkka Ruostetsaari loengut. Temalt pärineb ka artikli alguses esitatud eliitide jaotus.

Ühiskonna eliidi all ei peeta silmas kõrgklassi. Ei ole meil olnud aristokraatiat, ehkki mõnikord on seesugust soovunelmat veeretatud. Oli see nüüd Jakob Hurt või keegi teine rahvusideoloog, kes nägi just haritud eesti inimestes rahva aadelkonda. Ajaloolased Toomas Karjahärm ja Väino Sirk on kolmes raamatus käsitlenud eesti haritlaskonna lugu, alates 19. sajandi keskpaigast kuni 1980ndate keskpaigani. Nende meelest seostub eliit mingi grupi, isikuteringi või professionaalse kihi autoriteediga. Mõjukust ei saavutata mitte niivõrd  mehitatava koha, mis Soomes hõlmab Ruostetsaari andmetel täna 1400 positsiooni, kuivõrd pädevuse  ja isikuomaduste kaudu. Ühte või teise eliitsesse gruppi tõusmise eelduseks Soomes ei ole mitte paberil põhinev, vaid tegelik haritus, mis ühendab endas teadmised, oskused,  töö- ja elukogemuse.

Selgelt tajutav eliit Eestis oligi kultuurieliit, kelle tähetunniks oli loominguliste liitude pleenum 1988. aasta kevadel ning sellele järgnenud laulev revolutsioon. Kui kedagi kuulda võeti, kellelegi loodeti, siis olid nendeks esikirjanikud, -heliloojad, -kunstnikud, -arhitektid ja -teatritegelased. Selle eliidi ümber kujunesid teadus- ja meediaeliit, mis polnud küll suur, aga mäletame hästi, kuidas joonduti Tallinna lauluväljakul telesaate «Mõtleme veel» juhtide järgi. Ühtäkki said pikalt dogmadesse kängitsetud ajaloolased ja ühiskonnateadlased, eriti sotsioloogid, õiguse ja vabaduse kõnelda tõtt. Ja neid kuulati.

Pean sellest kõigest kõnelema minevikus. Kultuur õitseb kui ei kunagi varem, aga tema hääl eesti ühiskonnas on marginaliseeritud. Eesti Kultuuri Koda korraldab küll põhikirjaliselt sõnastatud konverentse «ühiskondliku kõnekuse hoidmiseks ning parandamiseks», aga tal ei ole autoriteeti võimu silmis. Või kus me näeme teaduste akadeemiat, ülikoolide professorkonda kollektiivselt Eesti ees seisvates suurtes väljakutsetes seisukohti võtmas? Inimarengu aruanded ja teised ekspertuurimused ning raportid on «korraks vaid».

Ja Eesti poliitiline eliit? Ei saa ju arvata selleks bakalaureusediplomiga (kui sedagi), parteide  inkubaatorites välja hautud ning poliittehnoloogiliste manipulatsioonidega võimu juurde tõstetud tegelasi. Aga Eesti ärieliit? Seda ei mõõdeta rikkuse, vaid toodetava väärtuse ning sellega seotud inimeste hulga järgi.  Kui suurpankade filiaalide juhid on kohalikud aidamehed, siis ei saa oodata neist kasvamas peremeest. Soome eliidi kehastusena on nähtud  Sampo, Nordea ja UPM-Kymmene grupi juhti Björn Wahlroosi, täheldab Ruostetsaari. Kes on Eestis sama mõõtu elitaar? Viimane, keda mina tean, on olnud Lennart Meri.

04.06.2015 06.06.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto