Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Matti Miliust meenutavad

Tellijale Tellijale

Kui ma 1970. aastail Mattit kohtasin, siis veidi kartsin seda mööda Tallinna või Tartut tormlevat, higi ja sülge pritsivat veidrikku, keda saatis perioodiliselt kõlav, võimas homeeriline naer. Siis aga kiitsid Moskva avangardistid, kellest nüüdseks on saanud maailmakuulsad tegijad, nagu näiteks Ilja Kabakov, Eesti kollektsionääri, kellele nad olid lahkelt oma töid kinkinud. Tegelikult oligi Matti ainuke kollektsionäär, kes lisaks eesti kunstile kogus rahvusvahelist: vene, läti, leedu, valgevene, ukraina, gruusia, armeenia ja soome kunsti. See on praeguseks maiuspala Tartu Kunstimuuseumile, kellele Matti viimasel kümnendil osa oma kogust andis, aga ka mitmetele erakogujatele nii Eestis kui Lätis.

Minagi lasin Matti lõpuks sisse oma ateljee uksest, ja nagu ta hiljem väitis, oli ta mult saanud aastate jooksul 300 teost! Ta võiks olla Guinnessi rekordite raamatus kui maailma suurima ilma rahata saadud kunstikogu omanik. Tuleb aga tunnistada, et uuel sajandil, kui Mattil tekkis raha, ostis ta ka minult mõne teose. Raha ta ei osanud hoida, tõmbas selle raamatute, pidustuste, naiste ja seikluste peale sirgu, sõites näiteks Tartust Riiga taksoga. Ta oli intensiivne, nägin ükskord, kuidas ta isegi kepiga kiiresti üle Vabaduse väljaku tormas, raamatuid pungil kärukott taga veeremas. Töid oli tal nii palju, et ei osanud lõpuks neid enam säilitada nii, nagu vaja: hea, et andis üle neile, kes seda korralikult teevad.

04.06.2015 06.06.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto