Ei, ma ei eputa ega ürita end eriliseks teha. Stiilis «mina elan päriselu» või «vaadake, kui teistsugune ma olen, te vaimupimedad võrgusõltlased». Ent lubatagu mul selgitada oma põlguse tagamaid – nagu tavaline inimene, mitte reklaamimees, turundusjuht või pressiesindaja. Viimaseid ma mõistan, neile on Facebook kui paratamatu töövahend.
Esiteks, mind häirib ühiskondlik ootus, et kõik olgu kõigile teada. Kuuldavasti lähtuvad mitmedki Ameerika tööandjad põhimõttest: pole Facebookis, järelikult veidrik või pervert! Miks muidu ei taha ta oma hommikueinet või pohmellivaevusi tervele ilmarahvale demonstreerida?
Põhiseaduses pole kohta, mis meid selleks sunniks. Facebooki lähevad inimesed siiski ise ja täiesti vabatahtlikult.
Teiseks, ma ei saa aru neist, kes ei suuda tundi aegagi oma kontot kiikamata elada. Kas nad on ikka veel koos? Või läksid lahku? Appi, ta pani nii naljaka video üles! Küll on põnev.
Kolmandaks, mind tõesti ei huvita. Ei huvita, millise enda meelest geniaalse teravmeelsusega tuli lagedale keegi kunagine kursakaaslane. Ei huvita, mida ta arvab Taavi Rõivasest või Kreeka võlakriisist. Veel vähem huvitab see, millist maikat ta täna kannab või et tema tibul tulid suhu esimesed kikud.
Lõpuks ei saa salata: suur osa inimesi näeb tark ja sümpaatne välja täpselt niikaua, kuni ta oma suud ei ava. Või ei pääse sotsiaalmeediasse oma vaimuvilju terve inimkonnaga jagama.