Mind ei ole Facebookis. Kunagi umbes kuue aasta eest, kui näoraamatuhullus jõudis Eestisse, läksin vooluga kaasa ja panin end kirja. Nii mõneks nädalaks, mille järel sooritasin palju räägitud ja kardetud virtuaalse enesetapu. Ei jõudnud ega viitsinud hallata.
Ei, ma ei eputa ega ürita end eriliseks teha. Stiilis «mina elan päriselu» või «vaadake, kui teistsugune ma olen, te vaimupimedad võrgusõltlased». Ent lubatagu mul selgitada oma põlguse tagamaid – nagu tavaline inimene, mitte reklaamimees, turundusjuht või pressiesindaja. Viimaseid ma mõistan, neile on Facebook kui paratamatu töövahend.
Esiteks, mind häirib ühiskondlik ootus, et kõik olgu kõigile teada. Kuuldavasti lähtuvad mitmedki Ameerika tööandjad põhimõttest: pole Facebookis, järelikult veidrik või pervert! Miks muidu ei taha ta oma hommikueinet või pohmellivaevusi tervele ilmarahvale demonstreerida?
Põhiseaduses pole kohta, mis meid selleks sunniks. Facebooki lähevad inimesed siiski ise ja täiesti vabatahtlikult.
Teiseks, ma ei saa aru neist, kes ei suuda tundi aegagi oma kontot kiikamata elada. Kas nad on ikka veel koos? Või läksid lahku? Appi, ta pani nii naljaka video üles! Küll on põnev.
Kolmandaks, mind tõesti ei huvita. Ei huvita, millise enda meelest geniaalse teravmeelsusega tuli lagedale keegi kunagine kursakaaslane. Ei huvita, mida ta arvab Taavi Rõivasest või Kreeka võlakriisist. Veel vähem huvitab see, millist maikat ta täna kannab või et tema tibul tulid suhu esimesed kikud.
Lõpuks ei saa salata: suur osa inimesi näeb tark ja sümpaatne välja täpselt niikaua, kuni ta oma suud ei ava. Või ei pääse sotsiaalmeediasse oma vaimuvilju terve inimkonnaga jagama.
Muidugi saab tüütute isikute uudised välja lülitada ja ehitada enda ümber vaid lähedastest sõpradest-tuttavatest koosnev tsitadell. Ent selle seltskonnaga saan juba päriselt kokku. Mulle ei paku vaimset rahuldust teadmine, et kusagil veebilehel on mul mitu tuhat sõpra. Kellega enamikust olen kohtunud vaid esimest ja viimast korda.
Jah, Facebooki-askeesil on ka miinuseid. Tuleb ette, et kuhugi kontserdile pääsemiseks peab maksma euro-paar rohkem, kuna arusaadavatel põhjustel pole mind ürituse Facebooki-järgijate seas ega saanud reklaami jagada. Vahest olen maganud maha mõne unistuste tööpakkumise, mis levis ainult virtuaalsel teel suust suhu. Välismaal elavate sõpradega peab leidma mõne vanamoodsama viisi ühenduse hoidmiseks. Tavaliselt e-posti. Või lihtsalt telefonikõne.
Tuleb ette, et seltskond imestab mõne kirgliku vestluse käigus: kuidas sa pole veel sellest uudisest kuulnud? Õigus jah, sind pole ju Facebookis!
Eelistan siiski hoida hügieeni. Igast uksest ja aknast pealetükkivat vaimset rooja on tänapäeva maailmas juba niigi liiga palju.
/nginx/o/2016/05/24/5429389t1hdf2f.jpg)
