Aarne Seppel: 100-protsendiline digitaalne kirjaoskus

Aarne Seppel FOTO: Erik Prozes

Eestis on IKT-sektoris pidevalt inimesi puudu. Täpse defitsiidi suurus on vaieldav, aga üheselt räägivad nii erialaliitude kui ka ettevõtjate esindajad kümnetest tuhandetest inimesestest. Ei saa ütelda, et üldse midagi ei tehta: ülikoolid ehitavad-plaanivad IT-õppekeskuseid ja jõudumööda tuuakse välismaalt tööjõudu.

See on tore ja vajalik, aga kindlasti mitte piisav. Kõrgkooli minnes valib IT eriala noor, kes on selleks tõuke saanud juba varem. Näiteks gümnaasiumis, põhikoolis või hoopis kooli kõrvalt huviringist. See ei juhtu enamasti iseenesest.

Tänapäeva noored on 24/7 online. Nad orienteeruvad teenustes, sotsiaalvõrgustikes ja mängudes paremini kui ükski neljakümneaastane. Selline on elu. Aga ega see ei tähenda veel, et nad mõistaksid, kuidas veeb töötab või miks mõni veebileht avaneda ei taha. Samamoodi ei teata üldiselt, mis auto kapoti all toimub.

Mulle tundub, et liiga tihti eeldatakse, et noored saavad digitaalse maailmaga iseenesest hakkama. Ei saa. Digitaalne maailm on palju enamat kui Facebook, Instagram ja Snapchat. Täpselt samamoodi nagu koolis õpitakse eri kujundite pindala arvutama, peab koolis õppima ka mõistlikku salasõna valima, internetist infot otsima, leitud infosse kriitiliselt suhtuma, aga ka digiallkirja andma. Enesekaitse on üha vähem rusikatega vehkimine ja aina enam teadmine, millist e-kirja tasub avada, millist mitte, ja milleks on vaja tarkavara uuendada.

Ometigi on 2015. aastal Eestis koole, kus õpib näiteks kolm paralleeli, aga arvutiklassi jaoks ruumi ei ole. Tekstidokumendi koostamist ja e-kirja saatmist näitab õpetaja enda arvutist läbi projektori seinale. Teisalt on ka koole, kus arvuti kasutamist eraldi ei õpetata – arvuti kasutamine on lihtsalt igapäevasesse õppetöösse loomuliku osana integreeritud. Algklassides programmeerimishuvi tekitamine on muidugi klass omaette.

Ettevõtjate mure tööjõupuuduse pärast on mõistetav, aga mitte see ei ole peamine valukoht. E-riigis hakkamasaamine tundub endiselt olevat väga suures osas entusiastide mure. Lisaks elementaarsele arvutioskusele peaks noortele õpetama ka e-riigi toimimist ja miks ka mitte koodikirjutamise aluseid.

Riiklikus õppekavas on sees termin «digipädevus», mis ühelt poolt sisaldab nagu kõike, aga samas ei midagi konkreetset. Sellele reaalne tähenduse andmine on praegu iga kooli enda otsustada. Ka «sisse-välja» nupu vajutamine on käsitatav digipädevusena, aga kas sellest piisab?

Muidugi on väga palju inimesi, kes on hakkama saanud ise õppides ja katsetades. Küllap saavad paljud noored hakkama praegugi, aga ikkagi on üsna mõistetamatu, miks näiteks kõrgkoolis õpetatakse tekstiredaktoris reavahe määramist ja sisukorra loomist. Samas kui vihikute joonimise mõttetut oskust saab juba esimesest klassist peale lihvida.

Digitaalse kirjaoskuse õpetamise ääretult ebaühtlane tase loob nii eelduse väga erinevate stardipositsioonide tekkeks pärast gümnaasiumi kui ka süvendab IKT-sektori ahastust üha süveneva tööjõupuuduse üle. Seda enam, et IKT on väga palju enamat kui ainult koodi kirjutamine.

Seotud lood
08.06.2015 10.06.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto