Islamistid on ära kasutanud Rootsi avatud ja piirideta immigratsioonipoliitika, mille juhtivateks joonteks on olnud vastutulelikkus, võrdõiguslikkus ja empaatia - sellisele järeldusele jõudis äsja Tartu Ülikoolis usuteaduskonnas kaitstud Indrek Östermani magistritöö pealkirjaga «Islamism multikulturalistlikus heaoluühiskonnas: Rootsi näide».
Östermani täpsemat teemavalikut mõjutas selle aasta veebruaris toimunud Müncheni julgeolekukonverents, mille raames esitletud raportist selgus, et sunniitliku äärmusorganisatsiooni Islamiriik ridadesse võitlema läinud Euroopa riikide kodanike esikolmikusse mahub kaks Skandinaaviamaad: kohe Belgia järel hoidsid teist ja kolmandat kohta Taani ja Rootsi.
Nagu autor oma magistritöös kirjutab, tekitas temas omajagu küsimusi islamistide otsus minna maailma ühest turvalisemast heaoluühiskonnast sõdima Lähis-Ida konfliktikoldesse – viitab tegevus ju sellele, et usuline radikaliseerumine on jõudnud selle viimasesse, vägivaldsesse etappi.
Olles 1990. aastatel Stockholmi ülikoolis õppinud, valis Österman oma uurimisteemaks talle tuttava ühiskonna ning otsis magistritöös vastust küsimusele: kui Rootsi immigratsioonipoliitika on omalt poolt teinud maksimumi, miks siis integratsioon moslemite puhul ei toimi? Miks on Rootsis ligi 150 eraldatud piirkonda, kus enklaavistunud moslemid elavad nagu riik riigis? Miks on Rootsis radikaliseerumise suhtarv sedavõrd suur?
Raskendatud diskussioon
Östermani magistritööst selgus, et Rootsi on jäänud omaenda poliitika lõksu ning seda nii immigrantidega toimetulekul kui ka seonduvatest murekohtadest rääkimisel. «Sotsiaaldemokraatliku valitsemise pikaajalise tulemusena ei ole multikulturalismist ja poliitilisest korrektsusest läbi imbunud mitte üksnes vasakparteid, vaid tänaseks ka kõik ülejäänud parteid, v.a üks – Rootsi Demokraadid (paremäärmuslased – toim),» kirjutas Österman.
Nii ongi Rootsis olnud pool sajandit immigratsioonipoliitika juhtlauseks «Erinevus rikastab».
Österman tõi oma töös välja, et multikulturalismi kultuurilise poole – nt arvukalt erinevaid söögikohti – vastu pole tõenäoliselt kellelgi midagi, pigem valmistab see probleeme poliitilise domineeriva ideoloogiana: kritiseerijad saavad vältimatult rassismitempli külge.
«Islamiga seotud probleemidest kahjuks Rootsis rääkida ei saa,» sõnas Österman eile Postimehele. «See oli tegelikult halb üllatus, et ideoloogiline surve on sedavõrd totalitaarne; ei ole mingit vaba debati õhkkonda. Sellist asja nagu islamikriitika ei eksisteeri, see on kohe islamofoobia,» lisas ta ja märkis, et olukorrast, kus teemast isegi rääkida ei saa, ei saa kindlasti ka sellest tulenevate murede lahendamisega tegeleda.
Österman märkas ka oma uurimistööd kirjutades, et akadeemilises diskursuses napib materjali Rootsi islamismi kohta, sest poliitiline korrektsus takistab niisuguste teemade kajastamist. «Sisserände pahupooli ei kajastata ning sellest ei hoidu kõrvale mitte ainult akadeemikud, vaid valdav osa meediast, arvamusliidritest ja intellektuaalidest. Taktika on selline, et kõigest islamiga seonduvast räägitakse ainult positiivset,» ütles Österman.
Tema sõnul on Rootsi intellektuaalid oma mõttemustrites multikultuursuse sedavõrd omaks võtnud, et ei taju enam, et tegemist on ühe ideoloogiaga teiste seas. Nii ei taheta näiteks moslemigetodes probleemi näha, ning ei tunnistata, et nood on sisenenud, mitte integreerunud Rootsi ühiskonda.
Teisel pool on parempoolsete Rootsi Demokraatide vaade, et kõik islamiga seonduv ja kõik moslemid on halvad. Seega domineerib kaks äärmust ja sisulist debatti, kus toodaks esile probleemid, aga nähaks ka positiivset, ei toimu.
Kuigi Rootsi moslemid pole homogeenne grupp, on kuuldavad eelkõige radikaalsemate usumoslemite hääled, kes nõuavad nende kui grupiga arvestamist ning vastavalt ka õigust elada oma tõekspidamistele vastavalt – olgu selleks siis šaria-seadused või koolides pakutav halal-toit. Suurem osa moslemeid on mõõdukad ja nendega ei ole mingeid probleeme. Islamismi käsitledes on teemaks äärmuslik vähemus, mitte läbilõige ühiskonnast.
«Paradoksaalsel kombel diskrimineerib Rootsis radikaalne vähemus mõõdukat liberaalset ja progressiivset enamust,» ütles Österman.
Osalt on selles süüdi ka Rootsi võimud, kes suhtlemisel radikaalsemaid usklikke koondavate organisatsioonidega neid selleläbi legitimeerib. Üheks näiteks on Rootsi Mosleminõukogu, mille kümne aasta tagune juht Mahmoud Aldebe paistis kunagi silma ka ettepanekuga viia Rootsi seadusandlusesse sisse šaria-seadused.
«Ja riik kuulabki väikest radikaliseerunud gruppi, kes esitab nõudmisi kogu Rootsi moslemikogukonna nimel, kuigi viimastest kolmveerandile või rohkemgi on need täiesti võõrad – nad ei taha totaalset islamieluviisi: eraldi islamikooli ja muude erinõudmiste täitmist,» sõnas Österman.
Rootsi 600 000 moslemist enamiku jaoks mängivad ajalugu, traditsioonid ja väärtused passiivset rolli. Küll on need radikaalidele vägagi olulised.
Östermani sõnul on multikulturalistidest pluralistid islamistidele soodsa olukorra loonud. «See on islamistidele väga mugav olukord, nad on pluralistid oma müügivankri ette rakendanud,» ütles ta. Nii jagavad mõlemad ideed, et islamiusulistel peab olema võimalik oma eraldatud institutsioone arendada – elada Rootsis nii, nagu nemad õigeks peavad – ning islamistid kasutavad seda eri struktuuride loomisel ära.
Vastutuse jagamine
Östermani hinnangul töötab see aga pigem Rootsi ühiskonda integreerumise vastu, sest moslemid on selle tulemusel getodesse segregeerunud. «Sellistes sotsiaalsetes kindlustes ei tekigi neil vajadust enamusühiskonnaga lävida. Põhimõtteliselt on võimalik pärast islamitaristu väljaarendamist elada sellises «riigis» nagu oma kodumaal, ainult et abiraha eest,» kirjutas Österman. Niisugune elukorraldus on atraktiivne ka uute sisserändajate jaoks, mis omakorda viib getode laienemiseni.
Lisaks tõi Österman oma magistritöös etnoloogiaprofessori Karl-Olov Arnstbergi ja ajakirjanik Gunnar Sandelini faktiraamatule «Sisseränne ja pimenemine» viidates välja, milline on sellise domineerivalt moslemi taustaga ahela kaudne mõju. Mõned näited:
• Valitsuse raport aastast 2013 näitab, et just immigrandi taustaga õpilastel on suured raskused koolis edasijõudmisega. Etniliste rootslaste seas oli gümnaasiumihariduse osakaal 90%, immigrantide puhul 44%.
• SOM-instituudi 2012. aasta küsitluse kohaselt arvas 64% rootslastest, et Rootsi meedia ei räägi immigrantidega seotud ühiskondlike probleemide kohta tõtt.
• Rootsi maakonnad ja vallad arvestavad asjaoluga, et vähemalt 70% tänastest põgenikest jäävadki töötuks ning seega abirahadest sõltuvaks.
• Valdavalt moslemitest immigrantidega asustatud eeslinnade omapäraks on, et pea pool tööealisest elanikkonnast ei tööta. 1990. aastal oli Rootsis kolm sellist eeslinna. 2006. aastaks 156.
• Immigrant, kes elab kogu elu abiraha peal, läheb Rootsi riigile maksma 14 miljonit SEKi (1,49 miljonit eurot). 18 000 immigrandi puhul (võttes 2/3 27 000st Somaalia immigrandist) teeb see 250 miljardit SEKi (27 miljardit eurot).
«Kui see, mis Rootsis siiamaani toimunud on, jätkub, siis tunneli lõpus valgust ei paista. Rootslaste poolt on olnud siiani väga hoolitsev ja mõistev suhtumine, kuid tegelikult peaks rohkem vastutust panema immigrantide õlgadele. Oluline ei ole ainult võimaluste loomise pool, vaid ka järelevalve tegemine, et vaadata, kuidas integratsioon sujub,» sõnas Österman. «Ühesõnaga, inimestega peab tegelema.»
Östermani hinnangul on Rootsi puhul samuti väga vajalik vaba diskussioon. «Uuringu põhjal võib järeldada, et mida kauem Rootsi poliitiline, kultuuriline ja intellektuaalne eliit immigratsiooni, moslemite, islami ja islamismiga seotud probleemidest ei räägi, seda vähem on tõenäoline, et nad suudavad täna juba niigi kaugele arenenud probleemide edasist paisumist ära hoida,» järeldas ta oma magistritöös.