Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Martin Lumiste: miks pagulasprobleem ei ole kooseluseadus 2.0

Martin Lumiste FOTO: Erakogu

Riskides õli tulle valamisega niigi laia leegiga põlevale pagulaste temaatikale, sooviksin adresseerida punkte, mis minu arvates poliitilisest diskursusest seni täielikult välja on jäänud. Mulle valmistab muret, et debatt on laias laastus hakanud käima juba kooseluseaduse aegadest tuttavat vana rada pidi, kirjutab Toulouse'i majanduskooli doktorant Martin Lumiste.

Ühe poole moodustavad padukonservatiivsed «ma ei ole küll rassist, AGA...» tüübid, kellest enamik kujutab ette mõrvaritest ja vägistajatest immigrantide horde, kelle ülimaks sihiks elus on väikeriikide kultuuri hävitamine. Selle grupi, kelle hääli proua Ojuland enda uue miniparteiga hetkel püüda proovib, motoks on nulltolerantsus mis tahes sisserändajatele ning mustadele ukse näitamine.

Nende oponentideks on peamiselt noorema generatsiooni esindajad, kes põhimõtteliselt ksenofoobia vastu seisavad. Liberaalse maailmapildi järgi sünnivad kõik inimesed võrdsetena ning seetõttu ei ole Süüria kodanikul väiksem õigus Eestis elada kui leedukal. Kuna teine grupp üritab esimesest võimalikult palju distantseeruda, toob see paratamatult kaasa kahe äärmuse polariseerumise ning kohati on ka liberaalide argumendid üpris naiivsed.

Paljuski on see olukord sarnane kooseluseaduse debatiga: ka siis võis näha selget generatsioonilist ning kultuuriruumilist lõhet, mida ükski argument kokku lappida ei suutnud. Ent siin tuleb mängu kategooriline erinevus: kooseluseaduste vastaste pidepunktid olid kõik stiilis «Piibel», «traditsioon» või «kui tulevad homod, siis ka zoo- ja pedofiilid». Need on kõik väitlusest tuntud loogikavigadele ning emotsioonidele üles ehitatud argumendid ning ei tohiks sellisena ka poliitilist otsust muuta.

Pagulasteema on kooseluseadusest keerulisem

Pagulaste temaatika on aga keerulisem, sest seekord eksisteerivad ratsionaalsed argumendid sisserändajate vastu. Majandusteadlastel on kombeks mis tahes projekte hinnata kulude ja tulude kõrvutamise meetodil. Kuivõrd küünilisena see ka ei näiks, on ka sõjapõgenike majutamine poliitiline projekt. Proovime seda siis teha.

Professor Rein Taagepera tõi oma 29. mai EPLi artiklis välja olulise paratamatuse: pikas perspektiivis on võõrtööjõu kasutuselevõtmine vältimatu, kui Eesti ei taha muutuda sanitarriigiks, kus tööealised rügavad palgapäevast palgapäevani vaid selle nimel, et pensionäride massi ülal pidada.

See demograafiline fakt tähendab, et varem või hiljem tuleb Eesti piirid rohkem lahti teha. Kuid lühiperspektiivis on palju meie enda teha: kas laseme Euroopa Komisjoni asjapulkadel meelevaldsete kvootidega endale pähe istuda või näitame Soome ESMi eeskujul läbirääkimistel iseloomu?

Solidaarsus

Teine positiivne aspekt pagulaste integreerimisel on kahtlemata solidaarsus. Inimõiguste eest seismine küündib kaugemale kui Euroopa Liidult saadud rahaline toetus, see on eetiliselt ülimalt kaalukas argument, sest teeksime õiget asja. Kahjuks teame aga reaalpoliitikast, kuivõrd vähe loeb riikidele eetilisus, kui mängus on mingid muud huvid.

Kuid nüüd vähem helgemate toonide juurde. Seni on poliitdebatist läbi käinud otsene kulu integratsiooniks vajaliku infrastruktuuri loomisele ning toetuste maksmisele. Kuigi kahtlemata oluline, on minu arvates seni täielikult kahe silma vahele jäänud märksa huvitavamad rahaliselt mittemõõdetavad kulud.

Multikultuursed naabruskonnad

Harvardi ülikooli professor Robert Putnam avaldas 2007. aastal artikli, mis 30 000 inimesest koosneva pikaajalise valimi põhjal jõudis järeldusele, et multikultuursemad naabruskonnad  on keskmiselt madalama poliitilise ja kogukondliku aktiivsusega ning vähem õnnelikud. See on sotsiaalteadustes märgilise tähendusega artikkel, sest antud temaatikat peetakse tabuks ning keegi seda rassismisüüdistusi peljates uurida ei julge.

See tähendab aga, et meil sisuliselt puudub teaduslik perspektiiv ühe olulisema päevapoliitika teema suhtes. Niinimetatud «ebamugavaid fakte» vasakpoolsete kalduvustega isikute jaoks võib leida veel: Baltimore, kõige hiljutisem USA rassirahutuste areen, kulutab oma koolidele pea kõige enam kogu riigis. Kas haridus on ikkagi kõikvõimas?

Kui Putnami teooria peab paika, viitab see, et monokultuursel ühiskonnal on siiski teatud väärtus. Multikultuursus ei tohiks siis olla siht omaette, vaid äärmisel juhul mingi üllama eesmärgi kõrvalprodukt.

Turvatunde vähenemine

Teise mitterahalise kuluna tooksin välja turvatunde vähenemise. Olen viimase aasta elanud Lõuna-Prantsusmaal Toulouse'i linnas, mis on ajaloo tõttu etniliselt väga kirev. Integratsiooni vaatevinklist on Toulouse edulugu: rassilist ise-segratsiooni linnaosade kaupa on vähe ning igapäevaseid gängitulistamisi näha ei ole. Mõlemad eelnimetatud on  tuntud eduka linna Chicago igapäevaelu.

Ikkagi on siin mõned agad. Märtsikuises Islamiriigi hukkamisvideos võis timukana näha 11-aastast poissi, kelle tema endised klassikaaslased Toulouse’ist linateoses ära tundsid. Kusjuures praegu ei ole Euroopa riikide jaoks enam probleem see, et kodanikud pühasõtta võitlema lähevad, vaid see, et mõni neist kurjade kavatsustega tagasi pöörduda tahab.

Moslemid ei ole mõistagi loomult vägivaldsed, valdav enamik neist mõistab ISISe tegevuse hukka. Oletame aga hetkeks, et üks protsent moslemiusku inimestest on radikaalsete kalduvustega. Kui üks sellistest ühtlasi värvatakse 40-protsendilise tõenäosusega eluaja jooksul kohalikus mošees tegutseva ISISe liikme poolt ning 5-protsendilise tõenäosusega suudab korda saata terroriakti koduriigis (eeldades kapo head tegutsemist), siis eksisteerib Euroopa Komisjoni pakutud 1064 pagulase puhul ikkagi ligikaudu 19,2 protsenti oht, et keegi midagi halba korda saadab.

Siin ongi fundamentaalne küsimus: kui suur on ühiskonna jaoks see kulu, mis kõrgema terroriohuga kaasneb? Veelgi olulisemalt: kas keegi üldse huvitub sellest küsimusest? Kui palju läheb maksma kaitsepolitsei intensiivsem tegutsemine, et turvalisus selles muutunud keskkonnas tagada? Kuidas suhtume sellesse, et Eesti kodanikud võitlevad kõrbes kurjuse nimel?

Vastuste leidmine ei ole lihtne, kuid oluline on, et need küsimused ei ununeks. Praegusel hetkel tundub paljudel olevat ettekujutus integratsioonist kui lihtsast protsessist, mille edukuse tagavad haridus ning aeg. Reaalsus on loomulikult lõpmatult keerulisem ning seda ei tohiks ka poliitika kujundamisel unustada.

Eesti muutub nii või teisiti tulevikus multikultuurseks ning see ei ole tingimata halb, on ju kogu Euroopa ajalugu üles ehitatud rahvaste rändel ning segunemisel. Põhiküsimus on, mida saame me lühemas perspektiivis ära teha, et see protsess oleks valutu. Nii ei jäägi muud üle, kui soovida riigi liidritele edu Euroopa Komisjoniga kemplemisel.

10.06.2015 12.06.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto