Sisukord
AK
Postimees
13.06.2015
Eesti Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Tõeline proovikivi Palju õnne Kuumad Eesti poisid ehk miks «urmased» venelastele nalja tegid Usutav mees Tallinna suuravarii põhjustanud BMW juht oli joobes Komisjon toetab valitsuse seisukohta põgenikekvoodi osas Valitsuse liikmetest on enim võlgu peaministril Eesti lühiuudised lk 4 TV 3 jääb vabalevisse Tagakülg Uued rannavalvurid läbisid kondiproovi Majandus TV 3 jääb vabalevisse Välismaa Välismaa lühiuudised Moldova jäi peaministrita Germanwingsi uurimine laieneb Arvamus Mis on Põhjamaade edu saladus? Postimees 1933. aastal: nooruse rumalusest mõrtsukaks Kogenud liider Tõeline proovikivi Ülearu usin Usutav mees Jaanus Piirsalu: pelgupaik, terrorism ja armastus Juhtkiri: pagulasküsimusele mõistlik lahendus Päeva karikatuur Madis-Ulf Regi: minu päevik 2015 Imbi Paju essee: elu ees seistes Kultuur Tugev sooritus Nädala plaat. Välkreiv arhitektuurimuuseumis Ponksi Bronxi poisi seksiteibid Hittide koorekiht Kirju poprokk Franz Sparks Luulehetk – hetk luules Usutav mees Võimalus jätta tantsu oma pärand Sport Spordi lühiuudised Kogenud liider Ülearu usin Peep Pahv: ülekülluses maailma mõttetu ja tulevikuta spordipidu Eesti sakslased jätkavad vigastuste kiuste kõrgel tasemel Zopp pürgib uue meeskonna toel kõrgemale Tarbija Vanemad määravad lapse netiharjumused AK Ponksi Bronxi poisi seksiteibid Hittide koorekiht Franz Sparks Kirju poprokk Wallander Tallinnas Kreeka pakub suverõõme Psühhiaatrite tuleproov Viimased uudised Imbi Paju essee: elu ees seistes Lars Kepler: krimi peabki käima noateral Aare Tark, Sten Andreas Ehrlich: kas lask pimedusse tabab sõpra või vaenlast? Arter Viimsisse saabus lihaaeg Naistega õnne, päikese ja tulemäe maal Horoskoop Suvine saatesari kutsub inglise aedu avastama Muhus on maitset Imetlust väärt inimesed Margit Härma: Pariisi liftipoiss Arter soovitab Kuidas maailmakuulsad kalakrõpsud kolme kuuga valmis said Parv võõramaiseid raudlinde – tere tulemast Eesti õhuruumi! Kolmekordne moenäitus Meelelahutus Koomiks Sudoku

Lars Kepler: krimi peabki käima noateral

6 min lugemist
Lars Kepler FOTO: Liis Treimann

Lars Kepler ehk rootsi kirjanikepaar Alexander ja Alexandra Coelho Ahndoril räägivad intervjuus Argo Ideonile, miks ja kuidas nad loovad just selliseid, sünges toonis kriminulle.

Teie sarja neljandas raamatus «Uneliivamees», mis on seni viimane eesti keeles ilmunud, toimub suur jagu tegevust hullumajas. Seal on ka nutikas naispolitseinik. Mulle kui «Voonakeste vaikimise» fännile kohe tuli meelde Clarice Starling. Kas need elemendid on juhuslikult sarnased või see on täiesti teadlik valik?

«Voonakeste vaikimine»

«Voonakeste vaikimine» (The Silence of the Lambs, 1988) on Thomas Harrise romaan, mis eesti keeles ilmus 1995. aastal. Peategelasteks on psühhopaadist sarimõrtsukas dr. Hannibal Lecter ja nooruke FBI agent Clarice Starling. 1991. aastal valmis raamatu põhjal menukas samanimeline film, milles peaosi täitsid Anthony Hopkins ja Jodie Foster.

Alexander: Me loomulikult teame seda.

Alexandra: Meile meeldib see film väga. Aga meile on alati tundunud, et see hoiatus «Ära lase mind oma pea sisse» oleks filmis võinud minna kaugemale. Kui meie kirjutasime oma tegelastest, siis me tahtsime tõepoolest teada, mis nende peas toimub.

Alexander:  Ning tahtsime teha seda teistmoodi. Meie raamatus on naispolitseinik salaagendiks. Ta teeskleb, et on samuti seal hullumajas patsient.

See asi on erinev küll. Kuid jällegi, seal on ka jälle sarimõrtsukas, kes teab midagi olulist.

Alexandra: Absoluutselt. «Voonakeste vaikimine» on meie jaoks võrdluskoht.

Teie raamatud on üsna sünged, mõned ütleksid ilmselt, et häirivad.

Alexandra: (Naerab.) Jah.

Kas teil on ka mingid piirid, mida te ei ületa?

Alexander:  Me kirjutame niiviisi, et see meid endid hirmutaks. Kirjutame selliseid raamatuid, nagu meile endile meeldiks lugeda, ning muidugi on ka piire, mida me mingil juhul ei ületaks.

Alexandra: On ju selliseid kuritegusid, mis on üpris rusuvad. Kui hakkasime kirjutama «Uneliivameest», siis uurisime ka tõeliste sarimõrtsukate kohta. Aga siis leidsime, et tegelikud sarimõrvarid on niivõrd rusuvad, kuna seal on tegemist tühjusega ning armastuse puudusega. Neil on sadistlikud mõtted.

Me ei tahtnud kujutada niisugust sarimõrtsukat, kes on pärit reaalsusest, vaid lõime omaenda tegelaskuju.

Alexander: Tegemist on kokteiliga erinevate sarimõrtsukate huvitavamatest külgedest, mitte ühe hariliku sarimõrtsukaga. Tavaliselt ju sarimõrtsukad ei ole eriti targad.

Alexandra: Ei ole jah. Meie tahtsime luua sarimõrvari, kes oleks hiilgava mõistusega. Kui sa kirjutad raamatut, peab sul olema tegelasi, kes sind innustavad. Sa pead neid avastama, et neid mõista, kogu kirjutamise aja. Aga jah, on ka piire, mida me kunagi ei ületaks, ma olen selles kindel.

Alexander:  Ma ei taha raamatulugemist rikkuda, aga meie sarimõrvari paneb liikuma soov kätte maksta, ning see ei ole tegelikult üldse tavaline asi.

Üsna palju varasemaid tabusid on krimikirjanduses juba kõrvale heidetud. Võtame näiteks «Dexteri», kus sarimõrvarist on tehtud positiivne tegelane. Või siis lastevastane vägivald, või siis laste sooritatud vägivallateod, millest kõneldakse näiteks ka teie esimeses raamatus. Kas te näete mingit võistlust, konkurentsi käimas selle nimel, kes suudab mingi järjekordse vana reegli purustada?

Alexandra: Me ei mõtle kunagi niimoodi. Me tegeleme ühe looga enam kui aasta, me ei mõtle sellest, mida konkurendid võiksid teha. Põhiline on tunnetada oma lugu südamega.

Me pole ka huvitatud mitte vägivallast, vaid just sellest, kuidas vägivalda saab ületada, asjad korda saada. Me elame kaasa oma kangelastele, nagu naissalaagent Saga Bauer.

Alexander: Kõigepealt loome oma sarimõrvari ning paneme ta siis tegelaste sekka, kes meile korda lähevad. Kes tegutsevad äärmuslikes olukordades. See pakub meile põnevust. Kuidas see kaos kontrolli alla võtta, leida selles midagi head, muuta olukord positiivseks.

Alexandra: See on ju ilukirjandus. Tegelikus elus nii ei juhtu. Reaalses elus on kuriteod, terror ja õudused.

Alexander:  Isegi kui sarimõrtsukas kätte saadakse, vastuseid tegelikult ei ole, arusaamist, miks ta nii tegi, ei saada. Aga kirjanikud, nagu meie, on võimelised olukorda kontrollima.

Alexandra: Ma pean meie lugusid üpris optimistlikeks!

Alexander: (Naerab.) Kuigi need on muidugi hirmutavad, me teame seda küll.

Alexandra: Me peame puudutama omaenese hirme, olema nende suhtes ausad.

Alexander:  Me mõtleme muidugi ka tabude peale, kuid ma arvan, et enamik neist on purustatud juba algusest peale. Kreeklased tegid seda omal ajal – Euripides, Sophokles. Mõned toonastest lugudest on hullemad kui siin meie kaasajal.

Alexandra: Krimikirjandus peab olema veidike noateral.

Alexander:  Ta peab olema veidike ka tõeliselt hirmus.

Alexandra: Meil on olnud lugejaid, kes ei julgenud magada «Uneliivamehega» samas toas – kui nad magama läksid, viisid raamatu teise tuppa.

Alexander:  Me hakkame teinekord kirjutades ise ka kartma, võib näha halbu unenägusid.

Alexandra: Sest meie jaoks ei ole see mingi konstruktsioon, vaid lugu, mis on vaja välja rääkida. Ma ei tea, miks nad nii süngeks lähevad. Aga me ütleme alati, et meie raamatud on optimistlikud.

Teie peategelane, politseinik Joona Linna on soomerootslane, finlandssvensk?

Alexandra: Tegelikult rootsisoomlane, sverigefinländare.

Ja see on sellepärast, et ta võiks olla napisõnalisem, seega salapärasem karakter? Tüüpiline rootslane on ilmselt veidike temperamentsem?

Alexander: See on hea point. Ma arvan küll, et kuna ta on soomlane, siis see lubas meil teha ta algusest peale salapärasemaks. Nii saime teha ta kangelaslikumaks.

Alexandra: Kui mõtlesime oma peategelase Joona Linna peale, siis tolle aja Rootsi kriminullides oli politseinik tavaliselt alkoholismi küüsis vaevlev, lahutatud keskealine mees. Aga soomlasest  politseinikust ei olnud kunagi kirjutatud.

Alexander:  Rootsi kirjanduses ei ole üldiselt soomlastest kangelasi.

Alexandra: Me tahtsime tunnustada ka Rootsis elavat üpris suurt soome vähemust.

Alexander: Soome on meie naaber.

Alexandra: Rootsi on alati mänginud Soome jaoks veidi «vanema venna» rolli, nii nagu võib-olla Soome teie jaoks.

See on päris õigesti öeldud. Aga mida te arvate sellest fenomenist, et Skandinaavia ja eriti Rootsi krimikirjandus on nüüd maailmas laiemalt levima hakanud, tuntuks saanud?

Alexandra: Eelkõige on see toimunud tänu Stieg Larssonile.

Alexander: See algas ehk veidi varem juba.

Alexandra: Kriminullidega seotud traditsioon on Rootsis tegelikult väga tugev. Inimesed on lugenud ja kirjutanud kriminulle vähemalt 1970ndaist. Kuid Larsson viis selle rahvusvahelisele tasemele ja meil tuleb selle eest talle aitäh öelda.

Alexander: Rootsit ja Skandinaaviat laiemalt peetakse maailmas väga arenenud, nüüdisaegseteks ühiskondadeks ja see tekitab huvi. Sõja järel loeti Rootsit, Norrat ja Taanit peaaegu et täiusliku ühiskonna mudeliks, kuigi see muidugi ei olnud täiuslik. Inimestele pakub huvi, mis asub selle pealispinna all.

Kui mõelda sellele, millist kuvandit Rootsi endast ise välja pakub – olles selline «rahvakodu», kus mugavusi jagub igaühele –, siis teie raamatud on selle pildiga üpris tugevas kontrastis.

Alexandra: Rootsi on paari viimase kümnendi  jooksul väga tugevalt muutunud, see on nüüd täiesti teine riik.

Alexander: Meil ollakse küllalt vabameelse mõtlemisega, Rootsis on levinud modernsed peremudelid, teised kultuurid, homoseksuaalid – ka enamik lastest sünnib Rootsis väljaspool abielu. Viiekümne aasta eest oleks seda peetud häbiks, aga nüüd on see normaalne.

Alexandra: Täna on see kõige harilikum asi. Kuid siiski on Rootsi endiselt riik, kus pealispind näib täiuslik, aga selle all toimub ka hulk halbu asju. Meie raamatud kõnelevad ka ühiskonna vajakajäämistest. Kui keegi paneb toime kuriteo, siis see tähendab ju ühtviisi, et ühiskond on selles kohas läbi kukkunud.

Alexander: Kriminullides on alati käsitletud ühiskonna neid tahke, kus midagi on valesti läinud. Tegelikult see on ka hea alus nende asjade üle diskuteerida.

Kui tugevat taustatööd te oma raamatute jaoks teete? Rootsi politseiseadustik ja menetlusreeglid on korralikult peas?

Alexandra: Detailid on väga olulised, need peavad olema tõelised. Krimikirjanduses tuleb raamatutel seista ühe jalaga reaalsuses, näiteks kohtumeditsiini osas jne

Tuleb olla usutav?

Alexandra: Alati tuleb olla usutav.

Alexander: Me teeme uurimistööd koos – katsetame näiteks püstoleid ja püsse, räägime politseinikega, reisime ringi, külastame kuriteopaiku.

Alexandra:  Me külastasime ka psühhoneuroloogiahaiglat.

Alexander: See oli veidike hirmutav.

Ilmselt küsitakse seda teie käest kõigis intervjuudes, aga kuidas näeb teil välja kahekesi kirjutamine?

Alexandra:  Ma arvan, et paljud autorid, kes kirjutavad kellegagi koos, jagavad omavahel tegelased ja peatükid ära, aga meie ei tee kunagi nii. Me kirjutame, istume kõrvuti oma arvutitega, mina näiteks kirjutan mingi stseeni valmis, või Alexander, siis me saadame oma tekstid teineteisele ja teeme muudatusi, täidame tühikuid, Ja jälle ja jälle, me lisame kihte – kuni tunneme, et see on piisavalt mitmekihiline.

Alexander: Kui vaadata valmisteksti, siis ei ole seal võimalik näidata ühe lause peale ja öelda, et mina kirjutasin selle.

Alexandra: Mõlemad on selle lause kallal töötanud.

Alexander: Aga me muidugi hakkame sellest peale, et arutame ideid. Näiteks et kui mina oleksin mõrvar, siis ma sellist asja ei teeks. See eeltöö võtab kuid. Meie kodu on kaetud märkmepaberitega.

Alexandra: Koos kirjutamine on väga nauditav. Me kirjutasime varem raamatuid eraldi, aga koos kirjutada on palju vahvam.

Alexander: See on suurepärane.

«South Parkis» on üks selline osa, mille pealkiri on «Simpsonid juba tegid seda». Kui raske on praegusaja krimikirjanduses midagi originaalset välja mõelda? Tundub, justkui oleks kõik võimalikud süžeed juba mingil kujul ära kirjutatud.

Alexander:  Põhimõtteliselt võib ju kõik lood liigitada umbes viide-kuude tüüpi. Armastuslugu, kättemaksulugu jne. Aga sa pead selle loo enda omaks tegema.

Alexandra: Pead leidma sellised tegelased, kes sind innustavad.

Alexander: See on nagu muusikaga. Akordide arv ja nootide arv on väga piiratud, aga ikkagi toimub muusikas väga palju uut ja üllatavat.

Alexandra: Loodetavasti ei ole kõike veel päris ära kirjutatud, vastasel juhul oleks väga keeruline kirjanik olla.

Lars Kepleri raamatusari

• «Hüpnotisöör» (2009, eesti k 2011)

• «Painajalik leping» (2010, eesti k 2012)

• «Tuletunnistaja» (2011, eesti k 2013)

• «Uneliivamees» (2012, eesti k 2014)

• «Stalker» (2014)

Seotud lood
12.06.2015 15.06.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto