Teine päev võõras linnas. Kurt Wallander oli käinud Riias, aga mitte kunagi Tallinnas. Tema jaoks oli kõik siin natuke hirmutav, ehkki naised polnud koledamad kui Ystadis. Valusalt riivas silma pagulaste nappus.
Jalutuskäik viis läbi hotelli kõrval asuva pargist, kus seisis surnud kirjaniku monument. Kirjanik istus pingil, käed rinnal risti, mantel õlgadel. Komissar pingutas halle ajurakke, et surnud kirjaniku nime meelde tuletada. Eriti lihtsate asjade vanemuurija Juhan Kakk, kes oli Eesti politsei poolt Wallanderi kontaktisikuks määratud, pajatas eelmisel õhtul pikalt-laialt kohaliku kirjandusklassiku loomingust ja kahtlemata mainis uurija Kakk korduvalt kirjaniku nime.
