Wallander Tallinnas

Foto: SCANPIX

Teine päev võõras linnas. Kurt Wallander oli käinud Riias, aga mitte kunagi Tallinnas. Tema jaoks oli kõik siin natuke hirmutav, ehkki naised polnud koledamad kui Ystadis. Valusalt riivas silma pagulaste nappus.

Jalutuskäik viis läbi hotelli kõrval asuva pargist, kus seisis surnud kirjaniku monument. Kirjanik istus pingil, käed rinnal risti, mantel õlgadel. Komissar pingutas halle ajurakke, et surnud kirjaniku nime meelde tuletada. Eriti lihtsate asjade vanemuurija Juhan Kakk, kes oli Eesti politsei poolt Wallanderi kontaktisikuks määratud, pajatas eelmisel õhtul pikalt-laialt kohaliku kirjandusklassiku loomingust ja kahtlemata mainis uurija Kakk korduvalt kirjaniku nime.

Kahjuks ei mäletanud Wallander kolleegi jutust sõnagi. Ja seda mitte ainult ohtra viina ja õlle tõttu, mida kostitaja arvel joodud sai. Üha sagedamini kippus mälu legendaarset Skåne võmmi alt vedama. Mõnikord, kui Wallanderile oma nimi meelde ei tulnud, pidi ta endal dokumente kontrollima. Kui dokumente polnud, toimetas Wallander ennast isiku tuvastamiseks politseijaoskonda. Seal võeti DNA-proov ja näpujäljed, mis piinava mõistatuse lõpuks lahendasid. Ükskord, kui Wallander ei tahtnud jaoskonda minna, osutas ta vastupanu ja lõi endal nina veriseks.