Juba ainuüksi see, et esimesed Euroopa mängud toimuvad vaid tinglikult selle maailmajaoga seonduvas Aserbaidžaanis, annab kogu üritusele omapärase varjundi. Olgem ausad, vaevalt leidunuks Euroopas riiki, kes suutnuks omamoodi miniolümpia avalööki piisava suursugususega korraldada – ehitada spordirajatisi, sportlasküla ja meediaküla. Kes selle kõik kinni maksaks? Propagandistlikel kaalutlustel saanuks sellega hakkama Venemaa, ilmselt suutnuks asja ära teha ka Türgi ehk riigid, kus suurvõistluste võõrustamiseks raha ei loeta.
Järgmised Euroopa mängud pidid nelja aasta pärast toimuma üllatuslikult hoopis Euroopa südames Hollandis, kuid vaid kaks päeva enne esimeste mängude algust teatasid hollandlased oma loobumisest.
Raske on aimata, mis toimus Hollandi spordijuhtide peas, kuid nad oma riigi kandidatuuri selle juurteta ürituse korraldamiseks üles seadsid. Kusjuures lõplik otsus, et nelja aasta pärast mängud seal ikka toimuvad, langetati alles napilt kuu aega tagasi. Seega tuli meelemuutus üsna kiiresti. Euroopa olümpiakomiteesid koondava ühenduse president Patrick Hickey tunnistas, et loobumisuudis valmistas neile suure pettumuse. Pole ka ime, sest tõsiseltvõetavat alternatiivi Hollandile pole.