«Kus me oleme ja kas ka mina olen siin?» Selline on Matti Nykäse üks legendaarseid väljendeid. Ent põhimõtteliselt tekkis samalaadne küsimus ka Soome presidendi Sauli Niinistö korraldatud kärajatel Kultarantas Soome enda kohta. Miks mitte ka Eesti kohta.
Eestist räägiti Kultarantas päris palju. Tasub meenutada, et Kultaranta kärajad on mõeldud ikkagi soome enda publikule ja seega pole tegemist diplomaatiliste viisakustega Eesti suunas. Siiski oli praegu – Kultaranta kärajad olid järjekorras kolmandad – esimene kord, kui kutsutute seas olid ka välismaalased.
Ja nende välismaalaste ettekannetest võis aru saada, kui palju erineb lääne ja Venemaa arusaam Ukrainas toimuvast. Selles pole midagi üllatavat ja seda vastuolu soome meedia ka kajastas. Ent Eesti või Baltimaade küsimuses tervikuna oli see vastuolu veel suurem.
Kui Venemaa endine finants- ja asepeaminister Aleksei Kudrin kinnitas, et ei Põhja- ega Baltimaad pea muretsema Venemaa rünnaku tõttu, sest Ukraina sündmustest on väär teha sääraseid järeldusi, kuna Ukraina on Venemaale erijuhtum, siis USA endine abiriigisekretär Strobe Talbott ütles, et Ukraina kriisi valguses on kõige suurem oht Baltimaades. Sest Venemaa president Vladimir Putin proovivat, kui tõeline on NATO julgeolekutagatis.
Mida siis arvata? Kel on õigus? Kas Kudrinil või Talbottil? Eestiski on vaieldud, kas on tegemist paanitsemise või loidusega Venemaa suhtes. Selget vastust ei ole, kuid on kindel, et Venemaa plaanid Baltimaade suhtes mõjutavad ka Soome julgeolekupoliitikat. Liitkem siia Ühendriikide kava paigutada Baltimaadesse raskerelvastust ja lisavägesid.
Eestist ei räägitud üksnes murekohtade mõttes. Nii kiideti Eesti digitaliseerumist ja eriti just e-residentsust. Kui aga arutati demokraatia tulevikku, tõusis huvitaval kombel esile positiivsena Rahvakogu kogemus. Asjatundjad rõhutasid, et Rahvakogu tähendas just kodanikuühiskonna ja võimude sümbioosi. Võib-olla ei jaga ma isiklikult Rahvakogu täielikult positiivset rolli, sest kui küsida, kas Eesti poliitilises kultuuris või süsteemis on Rahvakogu tõttu fundamentaalselt midagi muutunud, on vastus ei, kuid Rahvakogu kogemusest võib järelikult siiski õppida.
Aga Nykäse küsimus siis Soomega seoses? Üldine tõdemus oli, et Soome elab murrangulisel ajal ja otsib oma kohta maailmas. Soome peab tõstma oma konkurentsivõimet, seega tuleb läbi viia rohkem reforme ja loodetavasti saavad soomlased aru, et kriisis tuleb teha raskeid otsuseid. Vaja on ühiskondlikku lepingut ja solidaarsust. Sest maailmas toimuvad suured muutused. Majanduskriis on viinud Soomelt sada miljardit eurot ja nagu väljenduti debattidel: «kui lõpeb raha, algab mõtlemine». Soomel on, mille üle mõelda.
Aga Eesti ei jää muidugi maailma probleemidest kõrvale. Mõnes osas on Kultarantas välja öeldud Soome probleemid väga sarnased Eesti omadega: pagulasküsimus, Euroopa Liidu keeruline otsustusmehhanism, meedia killustumine sotsiaalmeedia tõttu, küünilisuse domineerimine, regulatsioonide rohkus. Viidati ka Francis Fukuyama kuulsale mõistele «vetokraatia» (vetocracy) ehk olukorrale, kus ühiskonna edasiminekut takistavad eri huvigrupid, kes võivad mingi otsuse vetostada.
Ja muidugi Venemaa naabrus. Nii Eesti kui ka Soome piirnevad Venemaaga. Sellest on tüütuseni räägitud, kuidas Soome ja Eesti näevad Vene-suhteid erinevalt. Kummagi lahendust tuleks siis ka austada: Eestil NATOt, Soomel aga erisuhteid Moskvaga. Niinistö läks Kultarantast Moskvasse kohtuma Putiniga igal juhul kinnitusega, et kärajad andsid talle palju kaasa.
/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)