Sisukord
Arvamus
Postimees
17.06.2015
Eesti Mälumäng Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Vahistati arvatav petukõnede organiseerija Tagakülg Kord 240 aasta jooksul Eesti kodud olid ELis jõukuse poolest 23. kohal Siseministrid pagulasküsimuses otsuseid ei langetanud Valimissaaga TTÜs Delfi kaotas kommentaarivaidluse Euroopa Inimõiguste Kohtus Eesti kauneimad lehmad on Lindi ja Kalli Võrdõigusvolinikuks saab Liisa Pakosta või Christian Veske Eesti lühiuudised Hiiumaa ainus naistearst jätab ameti Majandus Majanduse lühiuudised Kasahhi autojuhid panid Vene karu tantsima Välismaa Välismaa lühiuudised Niinistö haaras Putiniga kohtudes kohe härjal sarvist USA otsib presidendikandidaate Arvamus Erkki Bahovski: Kus me oleme? Marek Helm: andsime palliklubidele piisavalt aega Jüri Valge: kuidas pagulastele keelt õpetada Robert Kitt: Euroopa majandus – pendel kahes otsas korraga? Neeme Korv: nähtamatu avalik arvamus Postimees 1935. aastal: Rõngu vallavaesed Tartu kohtus Päeva karikatuur Kultuur Teatritegijad soovivad teha seriaale Williami väljakutse Vihmarile «Sauruste maailm» on maailma suurim B-kategooria film Sport Kas Klavanist saab läbi aegade kõige kallim Eesti jalgpallur? Spordi lühiuudised Oodatud tähelennu asemel sügavasse mutta Tallinn Päästjad aitasid noort varest Tarbija Õige toitumine võib päästa viljatusravist Tartu Tartu sõjaväekalmistu hauaplaatidele ilmuvad nimed Tartu ülikoolis vahetub õppeprorektor Tänavused vissid on Kalli ja Lindi Tartmus vaatab 75 aasta taha Tartu kaalub suutlikkust pagulasi vastu võtta Tartus esineb kuus Ameerika tippteadlast Undel Kokk: ärge unustage nutimaailmas esteetilist kasvatust Meelelahutus Koomiks Sudoku

Jüri Valge: kuidas pagulastele keelt õpetada

4 min lugemist
Jüri Valge FOTO: Ain Protsin

Meile saabunud pagulaste puhul saab eesmärk ja lahendus olla vaid nende koolitamine eesti keeles suhtlemisvõimeliseks, kirjutab keelespetsialist Jüri Valge.

Uute sisserändajate tulekust räägivad-kirjutavad nüüd paljud, samuti nende võimalikust eesti keele õppest. Tartu Ülikoolis kaitsti hiljuti selleteemaline magistritöögi (Sandra Oksaar, «Eestis elavate rahvusvahelise kaitse saanud täiskasvanute eesti keele õpe»).

Väljaütlemised, milles soovitakse inglise, araabia ja kes teab veel mis muus keeles info levitamist ja tõlkide koolitamist ning kahetsetakse eestlaste vähest inglise keele oskust, on õnneks vähemuses. Küllap tuleb sisseelamise alguses kontakti saamiseks tulijatega tõesti ka teisi keeli kasutada, kuid eesmärk ja lahendus saab ikkagi olla vaid saabunute eesti keeles suhtlemisvõimeliseks koolitamine.

Sõltumata sellest, kas tulijaid on meie valitsuse pakutud määral, Euroopa Komisjoni soovi kohaselt või kusagil nende arvude vahepeal, tuleb saabunutega tegelda. Lisaks nendele, kes juba on siin. Ühiskond ja riik ei saa tulijate keeleomandamist kõrvalt jälgida, ent põhilise töö lõimumise peaeelduse, keeleoskuse saavutamiseks peavad loomulikult ära tegema lõimujad ise.

Siia tulles on nad – kas teadvustatult või teadvustamata – selle kohustuse võtnud. Pole ju nii, et neil on ainult õigused ning vastuvõtjail vaid kohustused. Riigi võimuses on luua tingimused, et nii vastuvõtjad kui ka -võetavad võimalikult vähe kaotaksid ning kui hästi läheb, vahest ka midagi võidaksid.

Möödapääsmatu on kohe saabumise järel algava keeleõppe kohustuslikkus. Argument, et mõni sisserändaja seda ei soovi, peaks olema piisavalt kaalukas elamis- ja tööloa andmata jätmiseks (eesti keele kehtivas riiklikus arengukavas ongi keeleoskus või -kursused nende lubadega seotud). On muidugi võimalik, et mõni keeleõppija osutub soovimatuks muudel põhjustel. Aga vähemalt on tema aeg taotluse menetlusprotsessi vältel millegi mõistlikuga täidetud ning riigi poolt isegi asjatult kulutatud keeleõppetoetus pole võrreldav kahjuga, mida toob umbkeelsena Eesti ellu, k.a tööturule sattunu.

Et kohustuslikus korras keelt õppida saaks, peavad selleks olema vajalikud tingimused. Mingis mõttes on riik «Keelekliki» väljatöötamist toetades need juba loonud. Pääsu arvuti juurde on meie e-riigis ilmselt võimalik pakkuda igale vajajale. Ent sellest ei piisa. Virtuaalne õpetaja on küll hea, ent siiski mitteküllaldane normaalset suhtlemisvõimet pakkuva keeleoskuse andmiseks. Inglis- ja venekeelsetele õppijatele mõeldud «Keeleklikk» pole nende keelte mitteoskajaile parim õppimisviis, liiati ei jõua selle kaudu õpetatav normaalset keeleoskust tagava tulemuseni.

Ühised ning koos õpetajaga toimuvad, soovitavalt vahekeeleta keeletunnid on muidugi vastuolus vajadusega tulijad hajutada, ent Eesti väiksust ning liiklusvõimalusi arvestades peaks probleem olema lahendatav.

Keeleõpe peab olema paindlik, arvestama sedagi, et õppurite võimed ja eeldused on erinevad ning vahest on eesti keel esimene, milles saabunud kirjutama õpivad. Lõimitud aine- ja keeleõpe (LAK) on kindlasti soovitav, ent tuleb loobuda kiusatusest kogu eesti kultuur esimese keelekursuse jooksul selgeks teha. Keeleeksamitelgi on ammu möödas ajad, mil rahvariideseelikute triipude värvi küsiti.

Võimaluste piires tuleb muidugi keelevormiga koos ka sellega väljendatavat sisu õpetada, ent tähtsaim on õppe praktilisus. Et koduuksest välja astunu ei teeks kindlasti kohe midagi valesti, eesti kultuuriruumi sobimatut, ega käsitaks vaenulikkusena eestlaste suhtlemisleigust.

Oluline on keeleõppetundide arv ja kontsentratsioon. Teatavasti nõuab ühe keeleoskustaseme järel järgmise omandamine umbkaudu 200 tundi õppimist suhteliselt lühikese aja jooksul. Seega on 0-tasemelt B1-le jõudmiseks vaja umbes 600 tundi keeleõpet.

Praegust kohati praktiseeritavat paari nädalatundi, millest mõni ka vahele jääb, ei saa tõsiselt võetavaks keeleõppeks pidada. Enam-vähem mõistliku tulemuse peaks andma 4–5 tundi intensiivset õppimist 4–5 päeval nädalas poole aasta jooksul. See peaks olema saabunu ainus tegevus, tema normaalse elukeskkonna peaksid tagama riik ja kohalik omavalitsus koos (sest üksi viimane üldjuhul ei suuda).

Õppimisedu üheks eelduseks on õpetaja tase. On küll viimane aeg loobuda väärkujutelmast, et iga eesti keelt rääkida oskav inimene suudab seda ka õpetada. Isegi mõne teise valdkonna filoloogi oskused ei aita ning võivad halvimal juhul kahjugi tuua. Kui tahetakse õpetamist tõsiselt võtta, tulemust saavutada, on vaja leida/koolitada professionaalsed eesti keele õpetajad ning tagada neile pühendumiseks vajalik tasu. Eelkõige on otsustajail vaja teadvustada, et eesti keele õpetamine ei ole mingi teisejärguline formaalne tegevus, mis tuleb kuidagi «ära teha», vaid sisserändajate lõimimise esmatähtis tingimus.

Kõigeks eespool nimetatuks on vaja raha. Ja mitte vähe. Ei ole ilmselt õiglane üritada keeleõpet ja sellega seonduvat finantseerida ühe-kahe valdkonna sisemiste reservide arvel. Soovitatud tasemel õppe korraldamine on uus teema, mis puudutab paljusid valdkondi, nõuab paljude osalemist ning kindlasti vahendeid, mida sellises mahus seni plaanitud ei ole.

Riigi ja omavalitsuste pingutuste kõrval on aga võimalus, mis ei maksa midagi, kuid on äärmiselt tõhus. See on eesti inimeste eneste panus. Muukeelsetega – seni valdavalt venekeelsetega – suhtlemise vajaduse tekkimisel on meil tavaline üks kahest käitumisviisist: kas loobutakse sellest – osalt keeleoskamatusest – või minnakse üle suhtluspartneri keelele. Halvim on seejuures kriitika, irooniagi eesti keelt rääkida üritava mitte-eestlase keelevigade puhul.

Loomulikult pole mõtet kiusata turiste, kuid Eestis elavate sisserändajatega tuleb rääkida eesti keeles – parandades n-ö ridade vahelt nende võimalikke eksimusi –, jätmata neid ilma võimalusest kursusel omandatut tegelikus elus kasutada. Eelkõige puudutab niisuguse praktiseerimisvõimaluse loomine töökaaslasi.

Eestikeelse suhtluse võimaldamine puudutab veel üht olulist probleemi. Saabujate hulgas on olnud ning küllap tuleb veel inimesi, kes Eestis vähe tuntud emakeele kõrval valdavad vene keelt. Ei tohi minna kergema vastupanu teed ning suhelda nendega meile mõistetavas võõrkeeles, suunates nende lapsed vene kooli.

Eestis on üheksakümnendatest aastatest peale kulutatud palju vaeva, raha ja aega lõimumisprotsessiks. Nüüd, 25 aastat hiljem on mõeldamatu hakata taastootma venekeelset kultuuriruumi. Selle vastu on ressursside kasutamise loogika, põhiseaduslikud kohustused ja eesmärgid ning vajadus vähendada julgeolekuriske.

Seotud lood
16.06.2015 18.06.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto