Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Arko Oleski essee: vaikimisi

Arko Olesk FOTO: SCANPIX

Rubriik «Lugeja küsib» on valgustav nähtus. Mis seal salata, tihti tekitab see küll kanget tahtmist kohaldada lugejatele Churchilli kuulsat ütlust keskmise valija kohta, ent need päringud võivad olla ka naljakad või rabavalt tabavad. Ennekõike pakuvad need eriomast pilguheitu inimeste ootustesse, kuidas ühiskond peaks toimima.

Tellijale Tellijale

Õpetlik on neist kooruv vastandlikkus: kord uuritakse pahaselt, miks mõni ettevõte või ametiasutus ei tule inimesele vastu, ei tee tema elu oma liigutustega sujuvamaks (äärmuslik näide: «Miks Eesti kassiirid kliendile kilekotti ei ava?»), teiselt poolt tuntakse nördimust, kui needsamad asutused tungivad liialt inimese otsustusõigusesse (näide: «Miks ei saa sõidukile numbrimärki valida?»).

Nende küsimuste puhul pole määrav mitte see, kellel on õigus (sest see sõltub ideoloogilisest vaatenurgast), vaid see, kuidas tänu nendele ikka ja jälle paljastub ühiskonnas otsustustele ja valikutele laotatud vaikimisikangas. Just nagu tekstitöötlusprogrammi avamisel on tekstistiiliks määratud Calibri ja suuruseks 11 punkti, suunatakse meid igapäevaelus ja -toimetusteski vaikimisi maha veetud rööbastele, millel veeremist me ei märka või oleme liialt mugavad, et välja astuda.

19.06.2015 22.06.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto