Lauri Mälksoo: ÜRO 70

Õigusteadlane Lauri Mälksoo kirjutab, millised probleemid on 70-aastasel ÜRO-l, kas see organisatsioon kohaneb muutuva maailmaga ning milleks on ÜRO-l vaja Eestit ja Eestil ÜROd.

70 aastat tagasi, 26. juunil 1945 kirjutasid 50 riigi esindajad Ühendriikide läänerannikul San Franciscos alla Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) põhikirjale ehk hartale. Harta astus jõusse 24. oktoobril 1945 ja hiljem hakati just 24. oktoobrit maailmas tähistama ÜRO päevana. Juubeli tõttu räägitakse tänavu ÜROst taas palju – tõsi, igas riigis ise aktsentidega. Niisiis, mida võiksime ÜROst teada ja pidada Eestis?

70 aastat on pikk aeg, palju enam, kui oli antud ÜRO eelkäijale, kahe maailmasõja vahelisel ajastul tegutsenud Rahvasteliidule. Seitsmesse aastakümnesse jääb hulgaliselt rahvusvahelisi kriise, sõdu, skandaale, peasekretäre, komisjone ja komiteesid, lepinguid ja deklaratsioone. Dekoloniseerimise tulemusena kasvas ÜRO liikmeskond olulisel määral ja praegu on organisatsioonis juba 193 liikmesriiki. Ühte kõige olulisemat asutajaliiget, Nõukogude Liitu, toonasel kujul enam olemas pole – selle asemel võttis ÜRO Julgeolekunõukogus 1991. aasta lõpus koha sisse Vene Föderatsioon. Muide, ÜRO asutajaliikmete hulka kuulusid omapärase kokkuleppe tõttu peale Nõukogude Liidu ka Ukraina ja Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Eesti, Läti ja Leedu, kes olid sõdadevahelisel perioodil Rahvasteliidu liikmed, said võimaluse ÜROga liituda alles taasiseseisvudes 1991. aastal. Eesti, Läti ja Leedu pidid liituma ÜRO Ida-Euroopa riikide grupiga, mis on sisuliselt endise sotsialismilaagri riikide blokina puhtalt 1945. aasta võimusuhete sünnitis ja sellisena moraalselt vananenud liigitus. Ent ÜRO harta reguleerib võimusuhteid maailmas ja vastavalt pole siin tegu üksnes ilusa, õilsa ja puhtaga, vaid sellega, mis antud oludes võimalik.