N, 1.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eepiline kolmas tulemine

Lehar Lukjanov
, muusikasõber
Eepiline kolmas tulemine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Florence + The Machine- How Big, How Blue, How Beautiful
Florence + The Machine- How Big, How Blue, How Beautiful Foto: Kuvatõmmis

Florence + The Machine

How Big, How Blue, How Beautiful

Island

Hinne 4

Florence + The Machine on esimesest albumist alates olnud väga kergesti eristatava kõlaga ja see on toonud neile ka esimesest singlist alates väga palju edu. Tavaliselt oleks sama mustri järgi muusika üha uuesti loomine halb, aga Florence ja Masin on suutnud kolmandal albumil korrata oma eelmiste albumite edukaid nõkse ja sisuliselt oluliselt muutumata loonud kauamängiva, mis on uuema ja huvitavama tundega kui nende eelmised kaks.

Uut albumit kuulama asudes pole mõtet loota midagi revolutsioonilist: Florence laulab ikka asjadest, nagu oleksid need kõik (vähemalt) eepiliste mõõtmetega, taustad on suuremad kui universum ning isegi aeglased lood tunduvad tõttavat kiiremini ja rütmikamalt kui kaheksakümnendate hair-rock. Uuendusena mõjub, et enam ei ürita Florence kogu aeg taustadest üle laulda, lastes oma häälel ka natuke rahulikumalt ja ilusamalt heliseda ning see annab kuulajale enne järgmist mürtsuga lugu vajalikku puhkeaega.

Märksõnad
Tagasi üles