K, 1.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Lood on need, mis loevad

Krista Kumberg
, lastekirjanduse uurija
Lood on need, mis loevad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Viiu-Marie Rummo «Maailmarändur nööp». Pildid Kadi Kurema Koolibri, 2015
Viiu-Marie Rummo «Maailmarändur nööp». Pildid Kadi Kurema Koolibri, 2015 Foto: Raamat

Pealkiri ja eeslehe kujundusena kasutatud maakaart lubavad teadja moega noogutada – ahah, taas üks väikelasteraamat, mis tutvustab maid ja rahvaid. 

Pealkiri ja eeslehe kujundusena kasutatud maakaart lubavad teadja moega noogutada – ahah, taas üks väikelasteraamat, mis tutvustab maid ja rahvaid. Eks ole säherdusi ju nähtud ka. Heli Illipe-Sootak «Kiisu reisib», Juhani Püttsepp «Anni rännuteel, Anette Langeni „Feliks maailma laste juures» avardavad mudilase maailmataju sellega, et saadavad mänguasja või loomakese tundmatutesse paikadesse, et need lugejale tuttavaks saaksid.

Viiu-Marie Rummo kolmas lasteraamat pole aga nii lihtsalt liigitatav. Jah, laps saab kuueaastasele Leole jutustatud-joonistatud lugudest teada, kus asub Austraalia või Ghana. Mis seal on ja kuidas seal elatakse, pole aga oluline. Oluline on see, et oleme ühel või teisel moel seotud, kasvõi näiteks ühe nööbi kaudu. Tegelikult mistahes eset peos hoides hoiame käest nendel, kes on selle valmistamise ja edasitoimetamise, omamise, kaotamise või kinkimise kaudu sama asjaga kontaktis olnud. Maailm on kogu aeg meie pihus, meiega, ja internetti pole selleks vajagi. On vaja kujutlusvõimet. Selle edendamisega autor oma jutus tegelebki.

Märksõnad
Tagasi üles