Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: vaba radikaali fenomen

BNSi äsja avaldatud Emori arvamusuuringu järgi kerkis Vabaerakonna toetus juunis 19 protsendini, Reformierakonna toetus langes 18 protsendini. Kõige popim partei oli jätkuvalt Keskerakond 26 protsendiga.

Orgaanilises keemias on vaba radikaal selline osake, millel on üksik paarumata elektron. Seetõttu on tegemist väga reageerimisvõimelise osakesega. Eesti poliitikas mängib Vabaerakond hetkel suhteliselt sarnast rolli. Valitsuskõnelustel partei küll osales, jäi aga omaette, ei paarunud koalitsiooniga. Reageerib aga pidevalt ja edukalt, eelkõige kommenteerides mujalt tulevaid lapsusi ning stiilivigu.

Kuigi pigem avansiks rahva pakutavat toetust möönab ka erakonna juht Andres Herkel, on Vabaerakonna seisukohad enamasti täiesti talupojatarkuse mõõtu: näiteks soovitus riigikogulastele mitte käituda hääletusrobotina, või siis tõdemus, et öösel viibib enamik normaalseid inimesi une rüpes, mitte ei võta parlamendis seadusi vastu.

Samal ajal kui valitsuserakonnad peavad inimestele pidevalt põhjendama, miks nad laial rindel maksutõusude kasuks otsustavad, ilmub Vabaerakonna vaba mees Artur Talvik hilisõhtul kõnepulti ja lihtsalt ajab kõik laginal naerma, ise seejuures mõnusalt kaasa mügisedes. Mis nii elul viga, näeb kesksuvine valija, ning oleks ju ka heameelega pigem selles seltskonnas, kus toredasti nalja saab, aga mitte seal, kus lipsuga mehed mornilt ägisevad makse kõrgemaks upitada.

Reformierakond võib rõõmustada peaministrile ja valitsusele riigikogus äsja osaks saanud kobarusalduse üle ning valimisteni on aega hetkel maa ja ilm. Kuid reitinguprobleem tekitab oravates kahtlemata kõvasti peavalu. Nagu nende riigikogu fraktsiooni aseesimees Valdo Randpere sel nädalal Postimehe päevaintervjuus ütles: «Valimiste vahel sa vaatad, et need erakonnad, kes ei ole valitsuses, kes ei julge võtta seisukohta, kes pagevad vastutuse võtmise eest, need on kõige popimad. Paraku see nii on.» Reformierakonna valuline suhtumine Vabaerakonna tähelendu on loogiline, sest kes ikka tahaks oma kättevõidetud turuosast lihtsalt heast peast priske tüki uustulnukatele kinkida.

Vabaerakonna fenomen on küll hästi nähtav, märksa segasem on aga pilt sellest, mida see partei ikkagi endast pikemaajaliselt võiks kujutada ning mis suunas tahab Eesti elu mõjutada. Selles mõttes on Keskerakonnaga märksa lihtsam: kõik taipavad, kust ta pärit on, mis valijarühmi esindab ja mis on tema leivanumbriteks. Vabaerakonna puhul on esialgu pigem lootused – et tegu ontlike inimestega, kes opositsioonis valju häälega ehk mõne jama ka ära hoiavad ning aegamööda ise valitsuskõlblikuks küpsevad.

Seotud lood
19.06.2015 22.06.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto