Kui Venemaa varjatud sissetung Ukrainasse oleks aset leidnud 21 aastat tagasi, ajal mil viimase tuumaarsenal asetus suuruselt maailmas kolmandale kohale, võinuks agressiooni tagajärjed olla hoopis fataalsemad ja mõjutada praeguse konfliktiga võrreldes otseselt palju enam riike.
Relvastus, mida Ukraina saanuks potentsiaalsete rünnakute tõrjumisel ka tänapäeval heidutusena kasutada, loovutati 1994. aastal sõlmitud Budapesti memorandumi raames just Venemaale ja liituti rahvusvahelise tuumarelvade leviku tõkestamise lepinguga. Seda lootuses, et Venemaa, Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid ning memorandumiga hiljem liitunud Hiina ja Prantsusmaa täidavad väljakäidud lubadust kaitsta vastutasuks Ukraina suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja riigipiiride puutumatust.
Praegusest olukorrast ilmneb, et 1994. aastal Budapestis sõlmitud kokkulepped ei olnud vastavuses ukrainlaste ootustega. Venemaa on Krimmi okupeerinud ja Ukraina ei kontrolli suurt osa riigi idaosas paiknevast territooriumist. Memorandumi üks osapool tegutseb varjatul kujul hoopis Ukraina suveräänsuse ja riigi territooriumi terviklikkuse säilimise vastu ning ülejäänud lepinguosalised on Budapestis võetud kohustuste täitmisel piirdunud vaid avalike väljaütlemistega, mille kohaselt rikub Ukrainas toimuv rahvusvahelist õigust ja Budapestis väljakäidud põhimõtteid. Reaalne tegevus agressiooni peatamiseks on seni osutunud ebapiisavaks ja seisnenud agressorisuunaliste sanktsioonide kehtestamises.
Faktid, et Venemaa hinnangul pole Krimmi okupeerimine Ukraina territoriaalse terviklikkuse rikkumine, sest poolsaar eraldus «vabatahtlikult» ja sisepingete tõttu, ning Ukrainale lubatu garanteerimiseks puudub lepete kohaselt sõjalise sekkumise kohustus, ei pea paika. Isegi kui kohustust sõjaliselt sekkuda ei ole, on võetud vastutus riigi suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse tagamise eest ning seetõttu ootab Ukraina õigustatult rahvusvahelise üldsuse efektiivset abi. Seni kuni käimasolev kriis pole lahendatud, edastatakse rahvusvahelisele üldsusele järjepidevat signaali, just nagu ei suudaks või ei tahaks lepingu osapooled kokkuleppeid täita, ning kirjapandut tõlgendatakse vastavalt sellele, kuidas konkreetses olukorras mugavam tundub.
See aga seab ohtu tuumarelvastuse piiramise ja vähendamise eest võitlevate juhtriikide eesmärgid veenda oma partnereid nimetatud kategooria relvastusest loobuma. Võimetus efektiivselt täita Budapesti memorandumiga võetud kohustusi suurendab usaldamatust. Samuti ei julgusta üha agressiivsemaks muutuv julgeolekukeskkond riike heidutusvahenditest loobuma. Pigem vastupidi, neid soovitakse hoopis juurde hankida.
