/nginx/o/2014/10/29/3470863t1hb72e.jpg)
Sõnavabadust tuleb sõnavabaduse eest kaitsta. Anonüümsetele roppkommentaatoritele on viimaks ometi kott pähe tõmmatud. Sarnaste mõtteavaldustega tervitas mõni vaatleja läinudnädalast Strasbourgi Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust, mis muutis Delfi täiemahuliselt vastutavaks netikommentaaride eest nende ilmumise hetkest alates.
Olles kohtumaterjalidega tutvunud, mõistan otsust nii, et edaspidi vastutab mistahes avaliku diskussiooni elemente sisaldava netilehekülje omanik ka arutlejate mõtteavalduste eest täpselt nõnda, nagu ta vastutab omaenese sisuloome eest.
Otsus võimaldab erandi tegemist juhul, kui internetilehekülje omanikul puudub majanduslik huvi – näiteks on tegemist internetisaidiga, mis koondab loomade väärkohtlemise vastu võitlejaid ning sellel saidil ei avaldata spreivärvide reklaame. Niisugusel juhul ei saa karusnahafarmerid internetilehekülje omanikku kohtusse anda neid kritiseerivate kommentaaride eest, vaid peavad vajadusel kohtusse kaebama kommentaatorid.
Ma ei saa nõustuda kohtus Eesti Vabariiki esindanud Maris Kuurbergiga, välisministeeriumi vanemjuristiga, kelle hinnangul ei kujuta otsus endast ohtu sõnavabadusele. Andes endale aru riikide õigussüsteemide erinevusest, toon näiteks Ameerika Ühendriigid, kus põhiseaduse paranduses sätestatakse sõnavabadus ja pressivabadus juba 1791. aastast. Puuduvad igasugused preventiivsed klauslid «sõnavabaduse kaitsmiseks sõnavabaduse eest», mis viiksid paratamatult enese- või eeltsensuurini. Sõnavabadus on kaitstud ja kogu lugu. Kui keegi seda vabadust kuritarvitab, tuleb kohtuasi, kus laimu levitamises süüdijäänu peab kannatanule kompensatsiooni maksma.
Kas seni puudus Eestis võimalus nõuda internetilehekülje omanikult laimavate kommentaaride eemaldamist? Ei puudunud ja seda võimalust kasutati sageli.
Kas seni puudus Eestis võimalus kaevata kohtusse laimavate kommentaaride autoreid? Ei puudunud ja ka seda võimalust on kasutatud.
Küll aga puudus seni võimalus vältida eos laimavate kommentaaride avaldamist. Pole midagi parata – kriitika, ebameeldivad kommentaarid (mitte sõim!) ning potentsiaalne laim on osa sõnavabadusest. Muutes internetilehekülje omaniku täielikult vastutavaks kommentaaride eest nende ilmumise hetkest alates, peab omanik hakkama kommentaaride kohta faktikontrolli tegema ja kriitiliste materjalide puhul enne avaldamist kaaluma avaldamise poolt- ja vastuargumente.
See ei ole tõenäoliselt teostatav. Väljaanded, mis lõid kommenteerimisvõimalused lisaväärtusena oma lugejatele (ning kust moderaatorid pidevalt sõimu eemaldavad) peavad kaaluma kommentaariumite sulgemist või nende muutmist eeltsenseeritavateks, mis läheks tegelikult vastuollu Eesti Vabariigi põhiseadusega, rääkimata ÜRO Inimõiguste Nõukogu otsustest.
Küsigem, kuidas on tehnoloogia ajalooline areng kaasa aidanud demokraatia arengule, mille keskmes on olnud sõnavabaduse ja kommunikatsioonivabaduse mõiste?
Meenub trükipressi tulek ning võitlus vaba sõna eest Suurbritannia kolooniates, kus monarhistid soovisid litsentsisüsteemi abil muuta trükkalid vastutavaks kõige eest, mida nad trükkisid ning kehtestada nii eeltsensuur. Aja jooksul trükkali ja väljaandja funktsioonid lahknesid.
Meenub interneti tulek, mis tegi igaühest potentsiaalse väljaandja. Ent see väljaandja vajab saiti, kommunikatsioonikeskkonda. Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse järel on kohtuga ühinenud riikides oma virtuaalse «Hyde Park’i» leidmine senisest palju raskem. Ning suurte uudisportaalide ja netikogukonna vahele on kerkimas iselaadne tulemüür.
Internetitehnoloogia areng on loomas raskemini kontrollitavat arutelukeskkonda, kuid see ei tähenda, et filosoofilises plaanis võiks riik sõnavabaduse üle otsustamise õiguse erafirmadele delegeerida.
