Sisukord
Arvamus
Tänane leht
26.06.2015
Eesti Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Tagakülg Palju õnne Tartu Ülikoolis on tung arstiteaduskonda President arvustas maksumuudatuste arutelu riigikogus Eesti lühiuudised lk 4 Puhumisreidil jäi vahele kaheksa joobnud sõidukijuhti Ülemkogu avapäev algas konsensuseta Magnitski-raha jälg võeti üles Prantsusmaal Hololei: ELil on ühtne poliitika Majandus Kreeka läbirääkimised jäid eile tulemusteta Projektikirjutajad võtavad mõõtu uuel rahastamisperioodil Majanduse lühiuudised Välismaa Ülemkogu avapäev algas konsensuseta Prantsuse saadiku sõnul ei meeldi tema kodumaale NATO väljapoole suunatud poliitika Välismaa lühiuudised NATO arvestab Venemaa Putini-keskse otsustusmehhanismiga Magnitski-raha jälg võeti üles Prantsusmaal Hololei: ELil on ühtne poliitika Arvamus Mart Kalm: puupealinn?! Ülo Mattheus: rumal, kes mängib võõravihaga Keijo Lindeberg, Tanel Melk: IRL tõi inimesed ohvriks oma mainele Kadri Hansalu: halvatud lennufirma Päevaintervjuu: radikaalsed rahvale arusaamatud sammud toodavadki radikaalsust Andrus Karnau: Vormsi uus laev Juhtkiri: NATO loob üha usutavamat heidutust Postimees 1934. aastal: nimede-eestistamine on saanud seadusliku tunnustuse Päeva karikatuur Nils Niitra: teel antiutoopiasse Kultuur Tasuja lahkumine NO99 pälvis Prahas peaauhinna Sport Mägile Soomes esikoht, Haas tegi hooaja tipptulemuse Spordi lühiuudised Tänak valmistub astuma järgmist sammu tipu poole Skandaalide varjus püütakse murda needust Räikköneni tõehetk läheneb Tallinn Tammsaare tee ummikud peaksid leevenema nädala jooksul Viaduktilt alla kukkunud naine sai surma Tarbija Bangkok – metropol ja agul Tartu Hiina koorid esitavad popkooripeol Eesti hitte Tants ja traagika käib pere ümber Tasuta supp täidab raskustes laste kõhtu Kutsehariduskeskus avab mitu uut eriala Sebe sulgeb kolm kaugbussiliini Lumi Tartust puges Hiinaski tundliku naha vahele Peeter Põllu park saab esimese nimelise pingi Meelelahutus Koomiks Sudoku

Ülo Mattheus: rumal, kes mängib võõravihaga

4 min lugemist
Ülo Mattheus FOTO: Mats Õun

Inimese aju kõige sügavamate soppides peituv võõrapelgus ei kao kuhugi ja sellega ei tohi mängida, leiab kirjanik Ülo Mattheus (Vabaerakond).

Põgenike teemaga seoses räägitakse ksenofoobiast kui millestki väga negatiivsest, kuigi algselt tähistab see tunduvalt leebemat võõrapelgust, nii nagu teised foobiad tähistavad kartust näiteks kinnise ruumi, ämblike, pähklite või lendamise ees. Mõistagi võib neid nähtusi nimetada ka vihkamiseks, kuid see on ilmselge liialdus.

Ksenofoobia ehk võõrapelgus oma algses olemuses peidab end inimaju kõige sügavamates kihtides (ehk limbilises ajus), kus valitsevad instinktid ja emotsioonid. Ennekõike on nende ajuosade funktsioon kaitsta inimese füüsilist eksistentsi.

Limbilise aju seisukohast tähendab «võõras» alati ohtu. Loomariigis on ohu märk iga tundmatu heli, liikumine või lõhn, ent kui meenutada inimkonna ajalugu, mis koosneb rüüsteretkedest ja sõdadest, siis tähendas võõra tulek ohtu ka inimestele. See teadmine on salvestunud inimese kõige sügavamatesse enesekaitsemehhanismidesse, ja on ka põhjust, arvestades, et maailma ajaloos ei ole olnud aega, mil oleks puudunud vaenutegevus ja valitsenud inimarmastus.

Tänaseks on helgem osa inimkonnast seadnud esiplaanile mõistuse, mis pärineb aju hoopis hilisemast kihistusest (prefrontaalkorteksist), ja püüdnud kehtestada selle ülemvõimu instinktidel toimiva maailma üle. Vihkamist tähistavale ksenofoobiale on seatud vastukaaluks humanism ja filantroopia. Me võime seda piltlikult nimetada kultuuriliseks kihistuseks ehk mõistuse poolt kultiveeritud hoiakuks – selle kihistuse tugevusest sõltub, mil määral me suudame mõistusega oma instinkte ja sellega kaasnevaid tegevusi vaos hoida. Kasvõi seksuaalinstinkti – ei torma kohe esimese ahvatluse peale oma tunge rahuldama.

Päris lõpuni ei suuda inimene end siiski kunagi kontrollida – ohtu sattudes hakkab limbiline aju vältimatult tööle ja paneb teid ennast kaitsma, tahate te seda või ei taha. Kui teie poole sööstab kihutav auto, reageerib aju automaatselt – verre nõristub adrenaliini, süda hüppab kurku ja te tõenäolisel sooritate kiire hüppe auto eest ära.

Kultuurikihti kultiveerides kipume oma aju sügavaimaid kihte unustama või neid koguni ignoreerima, või meil lihtsalt pole teadmisi inimese käitumise kõige sügavamatest põhjustest. Nii näib olevat juhtunud ka Euroopa Komisjoniga, kes lähtub eeldusest, et Euroopa Liitu juhib mõistus (st prefrontaalkorteks) ja limbilise aju tegevus on seal juba ammu aegade hämarusse vajunud ning võõrapelguse maha surunud. Nii see siiski ei ole ja komisjoni kvoodid on vallandanud täiesti loomuliku reaktsiooni – vastuseisu.

Ühiskonnad on kahtlemata erineva küpsusastmega ja mõne riigi puhul võib ju ka väita, et «multikulti» on seal juurdunud. Siiski peaks Euroopa Komisjon iga riigi puhul seda küpsusastet hindama ja kaaluma iga konkreetse ühiskonna pingetaluvust – kui palju on see mõistuse ja inimarmastuse kontrolli all ning kui tugev teiselt poolt on vastuseis võõraste inimeste osakaalu suurenemisele.

Ilmselt tuleb täna kõnelda ka kohanemisreaktsioonist, kus ühiskond on multikultuursusega näiliselt leppinud ja harjunud ka sellega, et eri kogukondade vahel valitsevad pinged. See on nende jaoks saanud ühiskonna loomulikuks osaks. Teatud mõttes võib kõnelda ka Stockholmi sündroomist, kus ebamugav olukord on muutunud harjumuspäraseks ja võib tekitada koguni positiivseid emotsioone.

Eesti ühiskonnal päris kindlasti puudub selline kohanemus ja seetõttu on paratamatu, et enesekaitsereaktsioon käivitus. Kuid see on vaid asja üks aspekt. Ilmselgelt oleks viimane aeg hakata hindama kogu Euroopa elutervsust. Sedagi kasvõi puhtpsühholoogilisest aspektist.

Kui meenutades taas inimkonna ajalugu, on kõrgemad tsivilisatsioonid alati hävinud ja seda nii sissetungi kui ka rahumeelse migratsiooni tõttu, kus madalama kultuuritasemega sisserännanute kiht muutub domineerivaks. See teadmine on ju ka kuskil meie limbilise aju sügavuses, kuid mõistuse jõuga hoiame seda vaos, ja kui ka kunagi toimubki tsivilisatsioonide hääbumine või asendumine mõne teistsugusega, siis meie lühikese eluea jooksul see ju ei juhtu.

Nõnda siis on meie enesekaitsemehhanism teatud mõttes uinutatud, rahutus on tõrjutud alateadvuse sügavusse. Kuid ilmselgelt pole see olukord eluterve ja alateadvus vajab pidevalt prefrontaalkorteksi abi.

Olles oma hoiakult humanistid (millele tuginevad ka minu väärtushinnangud), peame endalt siiski küsima, kas liiga intensiivne humanism ei muutu iseenda vastandiks – me üritame integreerida küpseteesse heaoluühiskondadesse võõraid kogukondi ja ühel päeval avastame, et sellest on saanud tõsine probleem kõigile.

Nagu uurimused näitavad, ei ole õnnelikud ega rahul ei integreeritavad sisserändajad ega ka need, kes neid armulikult vastu on võtnud. Nii on paratamatu tagajärg vaenu suurenemine ja inimarmastuse vähenemine. Selles tähenduses kõlab humanism õõnsalt ja silmakirjalikult. Selle sildi all toimuvad tegelikult poliitilised protsessid, millele humanismi silt on vaid kattevari, millega varjatakse paremate lahenduste puudumist või soovimatust neid rakendada.

Euroopa riigid ja nende poliitilised liidrid on ilmselges sõltuvuses oma riigi heaolust. Selle vähenemine tähendaks rahutusi ja kohakaotust poliitikutele. Heaolu aga eeldab suurte sotsiaalkulutustega heaolueelarveid. Kui neid kärpida ja hakata kasutama vabanevat raha hädade leevendamiseks probleemsetes riikides Aasias ja Aafrikas, kasvavad pinged heaoluriikide sees ja sotsiaalkulutuste kärpijad lendavad võimult.

Niisiis on lihtsam võtta põgenikke vastu ja neid mööda Euroopa laiali jagada kui likvideerida probleemide algpõhjused. Humanism on siin vaid võlts silt. Tõeline humanism rakenduks siis, kui me läheks appi sinna, kus hädad alguse saavad, ja tõmbaks oma püksirihma koomale. Sest eks needki inimesed, kes liikuma on läinud, elaks parema meelega oma kodus, kui see oleks võimalik.

Nende protsesside hindamisel ei kuulu mina paraku nende hulka, kelle arvates me suudame mõistuse jõuga enesealalhoiuinstinkte igavesti vaos hoida. Ühelt poolt me usume, et mõistus võidab, mõistus peab võitma (!), kuid teiselt poolt kasvatame pingeid, mis toituvad meie emotsioonidest.

Täna on küsimus selles, kas poliitilise võimu mugavuspoliitikast on võimalik välja tulla. Ma ei ole siin eriti optimistlik. Kuid kindlasti tuleb Euroopa Liidu mugavuspoliitikale vastu seista ja püüda teda sundida otsima tõeliselt humanistlikke lahendusi. Kindel on see, et inimese aju kõige sügavamate soppides peituv võõrapelgus ei kao kuhugi ja sellega ei tohi mängida.

Seotud lood
    25.06.2015 27.06.2015
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto