Sisukord
Arvamus
Postimees
27.06.2015
Eesti Horoskoop Palju õnne Tagakülg Mälumäng Kahe eestlase surnukehad leiti Peruu kaljulõhest Vasikate, varssade ja tallede aeg Kõrgkoolides avatakse uued õppekavad Üksiku Undi ulg Esikülg 27. juuni Pärnu peab hansapäevi Eesti lühiuudised Mis paneb valima IT-õpet? Tehnoõed koolitavad digitüdrukuid Dilbert Suri egüptoloog Sergei Stadnikov Male Müüdid takistavad naiste läbimurret IT-alal Välismaa Pagulaste vastuvõtmine jääb vabatahtlikuks Palvusest sai veresaun Prantsusmaal hukati ärimees Tuneesias hukkus kümneid turiste Arvamus Päeva karikatuur Tagasivaade: Neeme Järvi, BIS ja Joonase lähetamine Üksiku Undi ulg Postimees 1892. aastal: vihm jätab leivata Oodatud õnnestumine Üks kõigi vastu NÄDALA NÄGU: «Eestist? Hoo! Ma tunnen teie Hololeid.» Juhtkiri: kas me sellisesse maailma tahtsime? Ene Pajula: mammi ja vanad mehed Kultuur Postimees teeb otseülekande Seto Folgi kontserdilt Jaak Joala lugu: kaks tundi kvaliteetaega Üksiku Undi ulg Sport Spordi lühiuudised Ajalugu teinud lätlane vilistati välja Rumeenia seisab Eesti tee peal ees Zenjov tehtud valikust: tahan end taas tunda ründajana Seimil varasemad jõunäitajad taastatud Tarbija Keegi, kellele saab loota Arter Ajaloolise maiguga «Eesti mäng» ootab kaasa nuputama Arter soovitab Horoskoop Vana asi moodsas võtmes Aeg hoiab sõpru häid Eesti-saami neiu lõpetas Euroopa põhjapoolseima kooli Anu Samarüütel: kõige paremini tunnen end oma disainitud riietes Lillesaare lummuses Seebiooperist on asi kaugel Susan Luitsalu: neegerorja käekott Maestro Eri Klasi rohelised niidud Juhiks?! Ei! ... Aga äkki siiski? Meelelahutus Koomiks Sudoku

Ene Pajula: mammi ja vanad mehed

4 min lugemist
Ene Pajula FOTO: Erakogu

Vanameestel on liiga palju vimma ja vaba aega, seepärast kipuvad nad presidendi otsevalimisi tahtma ja muul moel elu keeruliseks tegema. Mammi mõtteid kuulas pealt ja pani kirja ajakirjanik Ene Pajula.

Suvisel ajal on mammi uksed avali. Niisiis kasutas selle lahkesti ära keegi vanahärra, kes marssis joonelt mammi kööki ning poetas köögilauale paki pabereid.

«Vaata, sul siin sulg kogu aeg soojas, äkki kirjutad minu nimel presidendile ühe kirja?»

«Kõlab hästi,» arvas mammi. «Ja millest peaks kirjutama?»

«Noh, et me saaksime Haapsalu raudtee tagasi!»

«Ja mida sa siis loodad, et president teeb?» küsis mammi. «Helistab, kuhu vaja, ja töö läheb kohe mürinal käima?»

«Mitte päris nii. Aga ta võiks võtta selge seisukoha. Vaata, ma olen sel teemal kirjutanud ka president Merile ja president Rüütlile, aga mitte keegi pole midagi teinud. Nad pole vaevunud mulle isegi vastama.»

Mammile meeldib küll rongiga sõita, aga kuna buss käib praegu Haapsalu ja Tallinna vahet nagu kellavärk, umbes kord tunnis, siis tekib tal küsimus, kas see jääks nii ka pärast rongiliikluse taastamist. Praegu tundub talle küll, et sõitjaid oleks ühe rongi jagu hommikul Tallinna ja teise jagu õhtul tagasi, ning sedagi siis, kui bussid enam ei käiks.

Aga see ei teeks liiklust paremaks. Ja kui majanduslikult mõttekas see üldse oleks? Omal ajal sai raudtee ehitatud, sest tsaarile meeldis Haapsalus suvitada, aga merehaige olla mitte nii väga. Enne raudteeliikluse avamist sai Peterburist Haapsallu ainult meritsi. Nii et mingit erilist majanduslikku kasu pole Haapsalu raudteest õieti mitte kunagi loodetud.

Haapsalus pole selline seisukoht muidugi populaarne, aga kuna mammi ei kavatse valimistel mitte kuskile kandideerida, siis ei pea ta iga hinna eest ka populaarne olema. Tõsi on see, et kui rong veel käis, siis võttis ta küll sõna rongiliikluse jätkamiseks. Tollal elas veel palju neid inimesi, kes mäletasid ennesõjaaegset Lendavat Läänlast, mis tuhises Tallinnast Haapsallu ennekuulmatu poolteise tunniga. 1990ndate algul koperdas rong seda maad juba peaaegu neli tundi, aga inimesed armastasid ikkagi oma rongi. Pikim katusealune perroon Eestis ja puha...

Nüüd räägitakse, et rongiliikluse teeb bussidega võrreldes kalliks see, et bussid teemaksu ei maksa, aga rongid rööpamaksu küll. Kui see ebaõiglus ära kaotada, siis muutuks ka rongiliiklus tasuvamaks. Kui nii on, ja kui tõesti õnnestuks asjad nii seada, et rong stardib igal täistunnil nii Haapsalust kui ka Tallinnast, siis hääletab mammi kahe käega rongi poolt.

Aga jäägu see asjatundjate otsustada, rongiliiklust ei pea korraldama Eesti Vabariigi president.

Mammi on korduvalt kuulnud, kui eestimeelne ja nõukogudevastane on presidentide kirjasõbrast vanahärra olnud sünnist saadik. «Ma pole olnud oktoobrilaps, pioneer ega kommunistlik noor, rääkimata siis veel kuulumisest kommunistlikku parteisse,» on ta ikka rõhutanud.

Enda kohta mammi seda kahjuks kinnitada ei saa. Nii piinlik kui see polegi, on ta olnud nii oktoobrilaps, pioneer kui ka kommunistlik noor. Oktoobrilaste koondusel õpetati sokke nõeluma ja kaerajaani tantsima, pioneerina sõlmi siduma, orienteeruma ja telki püstitama.

Kommunistlikuks nooreks ta enam väga ei kippunud, aga kuna armastatud klassijuhataja kartis, et tal tuleb pahandusi, kui kõik tema klassi õpilased kommunistlikku noorsooühingut boikoteerivad, siis ta ikkagi astus sellesse organisatsiooni. Pealegi öeldi, et organiseerimata noori ülikooli ei võeta.

Kommunistlikust parteist õnnestus tal kõrvale hoida, sest tal polnud ambitsiooni. Talle meeldis tema töö, mitte see, et saaks teisi kamandada. Pealegi töötas ta intelligentses ametis, kust parteisse nii väga kergesti ei pääsenudki. Nimelt võeti kommunistlikku parteisse väidetavalt üks intelligent nelja töölisklassi esindaja kohta ja töölisklass partei uste taga just ei tungelnud.

Oma kommunistlikust lapsepõlvest hoolimata ei igatse mammi ikkagi tagasi Nõukogude Liitu ega taha ammugi elada praegusel Venemaal. Kuigi muidugi, mis neil seal idapiiri taga viga: elu nagu muinasjutus – havi käsul, minu tahtel! Helistavad aga president Putinile ja kõik asjad, mida hing iganes ihkab, saavad otsekohe korda aetud, olgu tegu siis parema korteri, töökoha, palga või kohaliku raudteega. Mõni ime siis, kui meilgi leidub neid, kes seda tahaksid. Aga õnneks meil siin ei käi need asjad nii. Niisiis mammi oma sulge presidendile kirjutamiseks ei laena, olgu see või hea eesmärgi nimel.

Ja üldse. Aasta pärast saab läbi presidendi teine ametiaeg ja kindel see, et jälle hakatakse nõudma ka presidendi otsevalimist. See on küll asi, mida mammi ei mõista. Parlamentaarne valitsemiskord sobib talle täiesti hästi ja millegipärast tundub talle, et see sobib hästi enamikule individualistlikest eestlastest, kes teevad kõike hea meelega pigem iseenese tarkusest ega soovi endale mingit diktaatorit kukile. Aga see ei kehti siis, kui neil on vaja iga hinna eest oma tahtmine läbi suruda. Ja erakonnad peavad tegema seda, mis valijale meeldib.

Selles mõttes võib Keskerakonnast ju aru saada, sest Edgar Savisaare tavapärane personaalne häälesaak võib temast otsevalimiste korral presidendi teha küll. Iseasi, kas Edgar ise seda positsiooni nii väga igatseb. Pole seal võimu ega raha, kõigest õigus aasta jooksul paar kõnet pidada ja Twitteris säutsuda. Presidendi kantselei eelarvest juba Tallinna televisiooni ülal ei pea.

Kes siis veel kirglikult presidenti valida tahab? Miks küll mammile tundub, et need on Rahvaliidust EKREsse üle tulnud vanamehed või nende pooldajad? Neisse on kogunenud kõvasti vimma, mis vajab hädasti väljapääsu. Paljud neist on kunagi olnud võimukal ametikohal, mis kadus koos Eesti Vabariigi tulekuga. Ja siis võttis riik sellegi vähese, mis neile veel alles oli jäänud, sundides kohtuasjade käigus tagasi astuma Rahvaliidu esimehe Villu Reiljani.

Paljud rahvaliitlased on praeguseni kindlad, et kusagil struktuurides on kallutatud jõud, kes tegid nende pealikule lihtviisiliselt ära. Ja paljud rahvaliitlased ongi seda meelt, et kui annab jumal ameti, siis annab ta ka õiguse seda enda kasuks pöörata. Nii et Rahvaliitu kuulunud isikud on ohvrid nii ehk naa. Aga nüüd on nad jälle pildil, riigikogus ja nende hääl kostab. Aga süües kasvab isu ja nüüd tahaksid nad oma presidenti! Kedagi, kes arvab nagu nemad, ütleb, mis on õige, ja see ei kuulu vaidlustamisele. Kedagi, kes näitab koha kätte sellele mõttetule riigikogule või, veel parem, paneb selle kinni või laseb lahti.

EKRE kahjuks räägib see, et vähemalt esialgu pole neil sellist kena, sarmikat kandidaati, kes tuleks, näeks ja võidaks otsevalimised pika puuga. Pahural kibestunud vanamehel on raske üldrahvalikku populaarsust koguda.

Siinkohal paneb mõtlema, miks küll on pahuraid kibestunud vanamutte palju vähem kui mehi. Vähemalt võib seda arvata raadiosaadete põhjal, kus rahvale küsimusi esitatakse. Üks vihane eakas proua tuleb umbes viie või isegi kümne vanamehe kohta. Kas tuleneb see sellest, et prouadel on rohkem tegemist lapselastega? Käivad nad rohkem huviringides? Igatahes 60+ koorid ja tantsurühmad koosnevad enamasti naistest. Või pole naistel kunagi elus olnud positsiooni, mille kadumist kibestunult põdeda? Või see kõik kokku?

Mida muud, kui soovida vanameestele rohkem klubilist tegevust.

Seotud lood
    26.06.2015 29.06.2015
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto