Juhtkiri: kas me sellisesse maailma tahtsime?

Euroopa Liidu riikide juhid tõusid pärast tavapärast pikka ja rasket arutelu Ülemkogu laua tagant otsusega: tuleval kuul pannakse paika mehhanism, kuidas liikmesriigid jagavad 60 000 põgenikku. Vabatahtlikult, kvootideta, riikide võimekust arvestades. See on minimaalseim võimalik, ent siiski ühine seisukoht. Ja see on antud juhul kõige tähtsam. Ka Eesti vaatepunktist.

Mõnedki ELi riigid tahtsid kiiremat ja radikaalsemat otsust, iseäranis Itaalia liidrid, kelle saabas pigistab Aafrika sõjapõgenike tõttu kõige enam. Aga euroliit saab olla niisugune, nagu ta on – turvaline ja hüvesid pakkuv, väärtustel põhinev demokraatia –, just seetõttu, et ühisotsused tehakse samm-sammult. Läbi vaieldes, võimalusi vaagides, selgitades, avalikkust kaasates.

Meil on just selles viimases osas olnud puudujääke. Rahvas küsib võimalike pagulaste vastuvõtmise teemal õigustatud küsimusi. Kui palju neid inimesi siia tuleb? Kes nad on? Kuhu me nad paneme? Kes nende eest hoolitseb? Kui palju see maksma läheb ja kes maksab? Millised on meie võimalused anda neile haridust, arstiabi ja nii edasi? Kas ja kuidas lõimitakse nad edaspidi ühiskonda?

Valitsus ja vastutavad ametkonnad peavad neile küsimustele vastama selgelt ja arusaadavalt. Rahval peab olema teavet, et kujundada oma seisukohti. Eile avalikkuse ette jõudnud riigikantselei tellitud ja TNS Emori läbi viidud pagulastega seotud hoiakute uuring näitas nii mõndagi. 42 protsenti ütleb selge «ei» pagulaste vastuvõtmisele, ent mida noorem, haritum on kodanik, seda enam näeb ta suuremat pilti. Uuringu miinus on vaid selle hiline valmimine. Mida vähem on ebaselgeid vastuseid, seda suurem on hirm ja tõenäolisem, et hoiakuid hinnatakse näiteks kõhutunde või suvaliste netiküsitluste põhjal.

Uuring toob esile vastuargumendi, et meil on endalgi raske. Muidugi on: väike sündimus, linnastumine, ajude äravool; mõnes valdkonnas on liiga väikesed palgad, mõnes kaovad töökohad, pensionid võiksid alati olla suuremad, ravijärjekorrad lühemad.

Raudse eesriide taga elades igatsesime põhilisi kodanikuõigusi ja -vabadusi, olla osa läänelikust Euroopast, «kuhu me oleme alati kuulunud». Nüüd oleme institutsioonide tasandil tihedalt lõimitud. Me saame priilt reisida, õppida ja töötada, kus süda soovib. Suure osa praeguse Eesti heaolust on kinni maksnud euroliidu maksumaksja. Me tahame, et meie vabadus oleks kaitstud, ja meie liitlased NATOs on valmis selleks panuse andma.

Vaba maailma kodanikena on meil peale vaba maailma kodanike õiguste ja privileegide ka vaba maailma kodanike kohustused ning vastutus sellesama vaba maailma kestmise eest. Paraku, tahame seda või mitte, seisame niikuinii silmitsi samade probleemidega, olgu see Kreeka võlakriis, islamiterrorism või needsamad sõjakolletest pärit põgenikud. Selline on meie maailm ja mõnikord tuleb meil langetada otsuseid, mis pole meeldivad, kuid on siiski vajalikud. Ja me saame hakkama.

Seotud lood
    26.06.2015 29.06.2015
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto