Kui Villu Veski Muhust pealinna tuleb, hüüatab nii mõnigi tuttav, kes ei ole tema tegemistega pidevalt kursis ega näe teda üle päeva pealinna püünedel või teles, et kae, maamees Villu ka pealinnas käimas. Villu käibki «suures linnas» peamiselt kolmel põhjusel: et minna otsejoones lennujaama ja sõita järjekordsele muu maa festivalile; ees ootab mõni ülesastumine või on vaja asjatada mõnes (jazz)muusikaga seotud komisjonis või nõukogus.
Nojah, aina enam möödapääsmatuks muutunud lobitöö tahab ka tegemist. Kuid Villu pole mingi mees metsast, kes Muhu saarel uneleb, tegelikkus on sootuks midagi muud: muusikalised kontaktid ja rahvusvahelised projektid viivad teda rohkem välismaale kui Tallinna. Villu tunnistab, et armastab reisida, aga just muusikuna, mitte turistina, ning et jahib ja kogub endasse erilisi hetki, mida mäletada. Mees, kes peab omamoodi helipildilist inspiratsioonipäevikut, kust vajadusel uusi ideid ammutada, tõdeb, et ööpäevast jääb tihti vajaka, et kõigi peas möllavate ideedega tegeleda ja ellu viia.
