Sisukord
Arvamus
Postimees

Daniele Monticelli: ideeliste vaidluste asemel Exceli tabel

4 min lugemist
Daniele Monticelli FOTO: Postimees.ee

Nii põgenikekriis kui ka Kreeka juhtum on näide süvenevast protsessist Euroopas: katse vaigistada ideelist vaidlust ja asendada see efektiivse ning vaidlustamisele mittekuuluvatele arvutustele rajaneva administreerimisega, kirjutab Tallinna Ülikooli professor Daniele Monticelli.

Kreeka võlakriisi käsitlemise pika ajaloo vältel on arvustajatel korduvalt tekkinud kiusatus näha toimuvat riigi hiilgava, poliitika ja demokraatia sünnitanud mineviku valguses – ja seda nii negatiivse vastandina masendava tänapäevale kui ka viitena Kreeka erilisele rollile kogu Euroopas, mis paistab just nagu korduvat.

Kui rahandusminister Sven Sester nimetas Kreeka referendumit tragikomöödiaks, siis mõtles ta vaevalt selliste võrdluste võimalusele, kuid tahtmatult pakub tema viide Vana-Kreekas sündinud teatrižanritele meile huvitava vaatenurga, mis sobib hästi alljärgneva arutluse sissejuhatuseks.

Teatril oli klassikalises Ateenas ehk polises, kust meie poliitika nii keeleliselt kui paljuski ka sisuliselt tuleb, teatavasti keskne roll. Tragöödiad tõid sageli lavale ühiskondlikust olemisest tekkinud pingeid ja konflikte ühelt poolt linna seaduste ja teiselt poolt muudest allikatest (usk, perekond, klann) pärinevate käitumisnormide vahel.

Vaatemäng aitas linnakodanikel neid pingeid läbi elada ja poliitiliselt mõtestada kui vastandlikke koosolemise viise. Tugevate tunnete läbielamine ja poliitiline mõtestamine olid olulised eeldused heaks kodanikuks ja seega ka heaks inimeseks saamisel, sest poliitika on (nagu seletas Aristoteles) inimese liigispetsiifiline omadus. Kui loomad piirduvad vahetut meelelist kogemust (valu, naudingut jne) peegeldavate häälitsustega, siis inimene on «poliitiline loom», kuna tal on keel, mis võimaldab sõnastada ja jagada ideid selle kohta, mis on hea ja mis on halb, õiglane või ebaõiglane, ehk selle kohta, milline peaks olema meie poliitilise koosolemise alus.

Aristoteles oli veendunud, et selle aluse määramisel on võimalik jõuda konsensusele ehk otsustada, mis on kõige parem ja õiglasem koosolemise vorm. Paljud tänapäeva poliitikateoreetikud peavad poliitika põhiomaduseks hoopis eri ideede taandamatut konflikti ja kirjeldavad demokraatiat kui sellest tulenevat põhimõtteliselt lõpmatut vaidlust meie ühiskondliku koosolemise aluste üle. Kipun isiklikult pigem nendega nõustuma.

Euroopas laialt tunnetatud ja kurdetud demokraatiakriisi põhjuseid tuleb otsida just poliitika kui ideelise konflikti minetamisest ja selle asendamisest millegi muuga. Nii Kreeka võla kui ka põgenikekriisi üle puhkenud vaidluste ühisosaks ongi niisugune poliitika haihtumine, mis on järk-järgult kujunenud Euroopa uueks normaalsuseks.

Ideelise väärtuskonflikti asemel on neid vaidlusi iseloomustanud vastandus arvutuste ja tunnete vahel. Kreeka võlakriisi puhul on võlausaldaja ja -võtja kokkulepete puhtarvestuslik loogika ja seda toetav Rahvusvahelise Valuutafondi ja Euroopa Keskpanga kasinuspoliitika dogmaatiline rakendamine tekitanud vastureaktsioonina puhta ellujäämisinstinkti nii isiklikul (Kreeka pensionär ei soovi, et tema sissetulekud langeksid alla vaesuspiiri) kui ka riiklikul tasandil (Kreeka valitsus kaitseb riigi suveräänsuse allesjäänud riismeid), mille tulemus võib paradoksaalselt olla täielik häving.

Kreeka juhtum on aga vaid äärmuslik näide palju laiemast ja sügavamast protsessist Euroopas: katse vaigistada ideelist vaidlust ja asendada see efektiivse ning vaidlustamisele mittekuuluvatele arvutustele rajaneva administreerimisega (Eesti kurikuulsa «Exceli tabeli» ja Euroopa stabiilsus- ja muude «mehhanismide» maagilise konsensusega) sünnitab ebaõigluse kõhutundel põhinevat populismi ja natsionalismi. Saksamaa on selles mõttes sama hea näide kui Kreeka. Suurel koalitsioonivalitsusel, mis on kaotanud ideelised erinevused «vasakpoolsete»  sotsiaaldemokraatide ja «parempoolsete» kristlike demokraatide vahel, ei ole õnnestunud poliitilist pinget summutada, ja see lahvatab ühiskonnas PEGIDA jms liikumiste kujul.

Tegemist on ilmse mõttekohaga ka Eesti «suurele koalitsioonile» – sotside järjekindel soov valitseda koos parempoolsetega takistab tõsiselt Exceli tabeli abil valitsemise asendamist tõeliselt demokraatliku ideelise vaidlusega ning puhub nii tuult EKRE paremäärmusluse ja Keskerakonna demagoogilise populismi tiibadesse.

Aruteludes põgenikekriisi üle on sarnaselt jäänud domineerima kas ideetutele arvutustele või ideetutele instinktidele põhinevad arvamused. Kusjuures, eriti huvitavalt ja peenelt avaldub see loogika mitte kommentaariumite sõimus, vaid poliitikute ja arvamusliidrite argumentides.

Põgenike vastuvõtmist pooldavates sõnavõttudes allub arvutustele sageli isegi solidaarsuse idee, mida tuntakse mitte põgenike, vaid meid abistavate riikide vastu: kuna meid on turvamas n arv Itaalia pilooti ja n arv USA mustanahalist sõdurit, võiksime vastu võtta n arv põgenikku. Põgenike vastuvõtmist eitavad sõnavõtud külvavad aga hirmu, hoiatades rahva võimalike «instinktiivsete» reaktsioonide ja «tunnete» eest: võõraviha on nende arvates justkui olemuslik instinkt, millega «ei tohi mängida» ja seetõttu, isegi kui meie, «valgustatud inimesed», seda sooviksime, ei saa me (nii palju) põgenikke vastu võtta. Siinkohal tasub veelkord meelde tuletada Vana-Kreeka tragöödia poliitilist funktsiooni, mis Aristotelese järgi seisnes vaatajas hirmu tekitamises mitte selleks, et ta hakkaks edaspidi sama asja kartma, vaid selleks, et ta õpiks hirmu valitsema, selleks, et hirm ei määraks tema kui kodaniku poliitilisi arvamusi ja otsuseid.

Euroopa kriisi üks olulisemaid põhjusi peitub viisis, kuidas me kipume järjest rohkem määratlema oma koosolemise aluseid. Ülekaalu on saamas ühelt poolt raamatupidamislik kasude ja kahjude arvutamine ja teiselt poolt igasugused instinktid, mis järk-järgult asendavad poliitikat kui ideelist vaidlust õiglase ja ebaõiglase üle. Aristotelese määratluse järgi pole see pelgalt poliitiline, vaid lausa antropoloogiline kriis, sest inimene ilma poliitikata pole inimene, vaid loom, keda juhivad instinktid, või masin, mis toodab eksimatuid arvutusi. See, mis jääb mõlemal juhul puudu, on see vaheruum sisendi ja väljundi, stiimuli ja reaktsiooni vahel, mida me nimetame mõtlemiseks ja mida me võiksime siin tinglikult võrdsustada poliitikaga.

Euroopa riikide, Euroopa kui terviku institutsioonide ja selle kodanike taaspolitiseerimine on niisugusest vaatepunktist kindlasti möödapääsmatu, kuid sugugi mitte lihtne. Seda näitas suurepäraselt ja vaimukalt Jüri Lipping («Ühiskond Spunki otsimas», Sirp, 12.06), kui ta osutas asjaolule, et – vastupidiselt arvutustele ja instinktidele – ei paku poliitilised ideed kunagi lihtsaid lahendusi nagu «leiame Eestile järgmise suure eesmärgi (või Nokia) ja paneme siis jälle autopiloodiga edasi», sest maailmavaatelised ideed sarnanevad pigem tüütute satikatega, mis sünnivad meid kogu aeg liigutama, asendit muuta, pead kratsima.

Kuid just see rahulolematu otsing tähistab inimese kui poliitilise looma võimalust olla kuni lõpuni veel midagi muud (ja äkki isegi paremat), kui see, mis ta juba on olnud või parajasti on, vastupidiselt masinale ja loomale, mis (ilma inimese fantaasia sekkumiseta) on arvutuse ja instinkti poolt määratud paratamatult oma olemist kordama. Ja see, mis kehtib inimese kohta, kehtib ka tema loodud ühiskondlike ja poliitiliste institutsioonide kohta.

Kui Kreeka referendumi «tragikomöödias» üldse midagi head võiks leida, siis seda, et ta toob lavale poliitilised pinged, mida ei ole enam võimalik olemasolevatesse mehhanismidesse suruda, ja see sunnib Euroopat ise lavale astuma, aga mitte deus ex machina’na, vaid ühe vaidluse osalisena, kes Jean-Claude Junckeri näol kutsub kreeklasi üles mitte enam võlausaldaja diktaadi, vaid lõpuks ometi poliitilise seisukohavõtuga ütlema referendumil «jah».

Referendumi tulemustest olenemata on seegi väike samm edasi poliitika tagasitoomise suunas Euroopa rahutule maastikule.

Seotud lood
    02.07.2015 04.07.2015
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto