Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Postimees 1910. aastal: saksad püüavad eestlaste hingi

Hingede püügil. Ikka jälle seatakse meile Saksa Seltsi eeskujuks. Tahetakse sellega liikmete arvu ja kõrgeid sissetulekuid tähendada, siis heidame nõuusse. Kästakse meid aga ka tema tööviisi järel teha, siis ajame küüned vastu. Kus väevalla- ja hirmuvalitsus ohje peos hoiab, sinnapoole ei vea meid kümme hobust.

Saksa Selts hoiab oma tööviisi muidugi oma teada. Aga mõnda lipsab vahel ikka avalikkusesse. Selle kaudu võib natuke telgi taha vaadata.

Hiljuti avaldas Tallinnamaa Saksa Selts oma liikmete nimekirja trükis. Tähestiku järele korraldatud «Adressiraamat Tallinnamaa tarvis» loeb kõigi «sakste» nimed üles ja lisab nende ametid ja elukohad juurde, nii et meie liikmete kokkuseadest ubase pildi saame. Nimekirjale on kentsakas päälkiri pandud, nagu ei elaks pääle käputäie saksu ülepää muid inimesi Tallinnamaal.

Üksikuid jooni, millest pilt kokku on pandud, aimasime juba ammu. Nüüd kinnitab must valge pääl meie aimamisi paremini, kui seda teadsime karta. Kuid roomlaste lendsõnal «lucus a non lucendo» (metsa nimetatakse lucus, sest et sääl pime on (non lucet), õigus on, siis on Saksa Seltsil Tallinnamaal õigus ennast sakste järel nimetada. Muidu mitte.

Sest kes on need 5800 «saksa», keda Saksa Selts oma sülle on kogunud? Sääl on esmalt vanad Tallinnamaa aadeli-suguvõsad. Kaugelt kõige suuremat saaki on Saksa Selts muidugi eestlaste seast oma kindlusesse viinud. Siin ei oska meie tõesti mitte enam, kust otsast hakata ehk kus lõpetada. Terve Eesti sõnaraamatu saaksime nende saks-eestlaste nimedest kokku seada, kes endid võõraste leeri on lasknud vedada.

15.07.1910

14.07.2015 16.07.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto