Sisukord
Arvamus
Postimees
15.07.2015
Eesti Õppesõit lõppes ihualasti Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Tagakaas Palju õnne Eesti lühiuudised Pealinna sotsid esitasid ettepanekud võimuleppe muutmiseks Eesti lühiuudised Loodusmuuseum avas külastajate koertele parkla Anekdoodid Majandus Majanduse lühiuudised Praktikantide arv kahekordistunud: suvetöö Eesti pangas konti ei murra Välismaa Välismaa lühiuudised Kui rajaks õige saare… Oliver Ait: Hiina näitab võimu ja kohalolekut Lõuna-Hiina merel Intsidente Lõuna-Hiina merel Kommentaare vastasseisule Lõuna-Hiina merel Leslie Leino: tehissaarte rajamise eesmärgiks on militaar-strateegilised ambitsioonid Kokkulepe Iraaniga ei kaota kõigi kahtlusi Arvamus Natalja Jagintseva: minu Eesti Erkki Bahovski: kes maksab, see...? David Lidington, Konrad Pawlik: Ukraina reformitee Päeva Karikatuur Juhtkiri: tuumalepe on alternatiividest parem Liis Vaksmann: vaikimine ei paranda olukorda Postimees 1910. aastal: saksad püüavad eestlaste hingi Kultuur Paavo Järvi südamevalu muusika pärast Muusikasuvi tipneb Järvidega Sport Spordi lühiuudised Väike naine suurte meeste mängus Spetsiaalsed vaatamisalad peaks tõstma turvalisust Klavan Evertonist: ma ei ole kellelegi «ei» öelnud Tallinn Lõvi park suleti vandaalide hirmus Tarbija Suvel lastega juhtuvaid õnnetusi saaks ära hoida Tartu Soomes töötavad eestlased naaseksid palgatõusu korral või pensionieas Rallimeeste lipirivi tegi ühistu nõutuks Tartu ülikool kolib üksusi ringi Tartu Agro tühjendab suurt sigalat Tartu tüdruk sõidab maailmamängudele Meelelahutus Koomiks Sudoku

Liis Vaksmann: vaikimine ei paranda olukorda

2 min lugemist
Liis Vaksmann FOTO: Sander Ilvest

Igal ametipostil võib kohata inimesi, kes kasutavad ära oma staatust. Inimesele meeldib rõhutada, et just tema on see õige ning teised seisavad temast madalamal. Sõiduõpetaja ametikoht tundub sellist suhtumist soosivat.

Juba õpetajaamet ise on esinduslik. Meile on maast madalast sisendatud, et õpetajasse tuleb suhtuda lugupidavalt ja tema kui esindusliku persooni sõna tuleb kuulata.

Kui nüüd õpilane suundub autokooli, siis suhtumine oma õpetajasse ei muutu, küll aga leidub teatud seltskond õpetajaid, kes suudavad oma õpilased ebameeldivatesse olukordadesse panna. Selleks kasutavad nad tihti kaheti mõistetavaid repliike või asetavad oma käsi sinna, kus need ei tohiks olla. Olukorrad ei teki aga üleöö. Enamasti on see pikaajaline protsess, kus üks osapool katsetab piire, tegemaks kindlaks, kui kaugele teine pool lubab asjal areneda. Kõigepealt saab asi alguse kahemõttelistest lausetest, mille juurde käivad vabandused, et ärgu õpilane seda kuidagi valesti tõlgendagu. Seejärel lisanduvad «juhuslikud» puudutused. Nii tekitatakse ka ohvrile tunne, justkui kujutaks ta toimuvat ette.

Õpilane on pandud aga olukorda, kus ta ei oska olla ega midagi öelda. Ta ei saa aru, mis õigupoolest toimub. Ta tahab säilitada viisakuse, kuid õpetaja trambib selle viisakuse lihtsalt jalge alla. Õpilast jääb kummitama küsimus, kas ta ehk ei mõtle üle ja võib-olla asjad tegelikult ei olegi nii, nagu tema neid näeb.

Küllaltki keeruline on selliseid situatsioone kontrollida. Kui midagi juhtub, siis õpilasel on väga keeruline seda tõestada – õpilase sõna õpetaja oma vastu. Üldsus usub õpetajat, kuna tema on autoriteet ja kannatanule kleebitakse silt, nagu too oleks ise toimunut provotseerinud.

Paraku ei oska enamik õpilasi näha ega lugeda ohu märke. See tuleneb tänapäevasest ühiskondlikust moraalist. Inimesed aktsepteerivad neile öeldud kaheti mõistetavaid ja seksuaalse alatooniga kommentaare. Lõpuks, kui olukord väljub taluvuse piiridest, on ahistaja seisukohal, et juhtunu oli vastastikune. See on ka üks põhjus, miks inimesed, kannatanud, sellest ei räägi – valitsevad hirm ja kartus ise häbiposti jääda. Kui inimene on kannatanu positsioonis, siis tekib tal paraku automaatselt mõte, et ta on ise selles süüdi.

Kui õpilane on tajunud, et õpetaja on temaga käitunud ebasündsalt, vahetab ta enamasti kohe sõiduõpetajat. Kui aga uuritakse vahetuse põhjust, öeldakse vastuseks – õpetaja ei sobinud. Sellega asi piirdub. Kui aga õpilased räägiksid, mis neid tegelikult vaevab, ei sünniks selliseid olukordi, kus sõiduõpetajad kasutavad enda positsiooni ära ja ahistavad noori tüdrukuid. Õpilane kõrvaldab küll enda jaoks probleemi, kuid laiema üldsuse jaoks jääb see siiski õhku. Mahavaikimist on meie ühiskonnas liialt palju ja asjad ei saa enne paremuse poole liikuda, kui nendest ei räägita.

Seotud lood
14.07.2015 16.07.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto