Sisukord
Arvamus
Postimees
18.07.2015

Anette Parksepp: mitut öölaulupidu me vajame?

2 min lugemist
Anette Parksepp FOTO: Sander Ilvest

Tallinna põhisündmus on sel nädalavahetusel merepäevad, mille raames peetakse muuhulgas laupäeva õhtul öölaulupidu. Viimane aeg, ongi eelmisest öölaulupeost Eestis juba paar kuud möödas.

Juba aastaid on Eestis valitsenud kummaline komme lisada mitmepäevastesse üritustesse «originaalsusevürtsi» öölaulupeoga. Mõned neist on saanud traditsiooniks, näiteks Tartus toovad tudengipäevad igal kevadel linlased laulukaare alla. Tallinna tudengid on samuti paar korda pidu pidanud. Suuri öölaulupidusid on olnud viimasel kümnendil kaks: «Märkamisaeg» 2008. aastal ja «Järjepidevus» 2014. aastal. Juba nende, kõige suurejoonelisemate pidude kohta ütlesid esinejad, et esimeste iseseisvumise taastamise aegsete öölaulupidude tunnet pole võimalik uuesti luua. Aga see ei takista eestlasi proovimast.

Kohalikku kultuuri on öölaulupidudega turgutanud näiteks Puka, Kaarma, Aruküla, Avinurme, Viljandi. Otepääl peeti üks öölaulupidu maha südatalvel. Eelmisel suvel peeti Saaremaal Veere sadama kõrtsi õuel karaoke öölaulupidu.

Kui rääkisin oma paganlikest öölaulupeovastastest mõtetest sõbrannale, sain kohe peapesu: «Inimestele meeldib ju käia! Miks siis ei või korraldada?!» Tõsi, üritused toovad kokku suure hulga inimesi, kuid öölaulupidude mõte on täielikult devalveerunud. Pahatihti tundub, et laulupeo nime all reklaamitakse pigem kontserti ja külastajad lennutavad õllepudeleid, räuskavad ja käituvad täiesti kultuuritult, olgugi et paljud peavad laulupidusid meie kultuuri südameks.

Merepäevade öölaulupidu toimub teist aastat ning seda reklaamitakse väljakujuneva traditsioonina. Eelmisel aastal toodi see lavale kui midagi uut ja huvitavat. Tegelikult on idee kõike muud kui uus ja huvitav. Kui tuua öölaulupeole paralleele teistest valdkondadest, siis ajakirjanduses oleks see oma loo alustamine stiilis «Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud» või artikli pealkirjastamine küsimusega «Quo vadis, ...?» Öölaulupidu poliitikas on nagu püüd upitada oma allakäinud karjääri, hakates ühtäkki rassistiks/homofoobiks/mis iganes parasjagu moes on. See on nagu Caesari salati tellimine restoranis. See on midagi esmapilgul originaalset või lahedat, kuid sisult kulunut.

Aga tõesti, miks mitte, kui see rahvale peale läheb? Lõppude lõpuks tundub, et eestlased vajavad tõesti kogu südamest öölaulupidusid. Igas internetikommentaariumis kirutakse rahvuskaaslasi nii, et maa must. Kui jutuks on praegu aktuaalne pagulasteema, kutsutakse inimesi muu sõimu seas üles kaitsma eesti kultuuri, et säiliksid laulupeod ja me saaksime igavesti üksteise kõrval laulda. Niisiis, kui inimesed sõimavad rahvuskaaslasi iga päev internetis niimoodi, et nägu sinine, siis on arusaadavalt vaja paar korda aastas öölaulupeol auru välja lasta ning tunda küünarnukitunnet inimestega, keda pärast pidu taas virtuaalmaailmas sõidelda.

Seotud lood
17.07.2015 20.07.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto